| |
|
 |
Ugala kolm õde: Kadri Lepp (vasakul), Liina Olmaru ja Triinu Meriste
Foto: Tarvo Vridolin |
|
Kolm õde ootavad «Kolme õde»
30.08.2008 00:01
Helle Leppik,, Ugala kirjandustoimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 13. septembril avab Ugala pidulikult uue hooaja ning toob esimese uuslavastusena publiku ette Anton Tšehhovi näidendi «Kolm õde».
Viljandis mängiti seda viimati kaks aastakümmet tagasi lavakooli XIII lennu diplomitööna. Ühe meespeaosalise Veršininina tegi tollal lennu võrra vanema kolleegina kaasa Peeter Tammearu, kes nüüd on astunud lavastajapulti. Laval on peaaegu kogu Ugala trupp. Peategelaste ehk kolme õena astuvad vaatajate ette Liina Olmaru (Olga), Triinu Meriste (Maša) ja Kadri Lepp (Irina).Iga näitleja toob lavastusse kaasa oma teatri- ja elukogemuse, samuti eri pikkusega slepi varasematest kokkupuudetest Tšehhoviga. Samas ühendab kõiki armastus suure kirjaniku vastu ja rõõm «Kolmes ões» mängida. Edasi kõnelevad juba nemad, Ugala praegused kolm õde. Rõõm mängida Tšehhovit Triinu Meriste: «Mul on näitlejana väga vedanud, sest praegune «Kolm õde» on mulle juba viies Tšehhovi-lavastus. See on olnud peaaegu katkematu jada: viisteist aastat tagasi oli mu lavakooli diplomilavastus «Kolm õde», Linnateatrisse tööle minnes hakkasime kohe tegema «Pianoolat», mida mängiti kõik need kaheksa aastat, mil seal teatris olin, Ugalas sai esimeseks tööks «Onu Vanja», mida samuti mängisime väga pikka aega, siis tuli suvelavastus «Kolm klaasikest kirsiviina». Mind on võlunud see, et Tšehhovi loomingust võib lõputult uusi väärtusi leida. «Pianoolas» ja «Onu Vanjas» mängides veendusin selles ikka ja jälle.» Kadri Lepp: «Tšehhov on aus kõiges, millest ta kirjutab. Olen mõistnud, et tema näidenditest koorub väga õhukeste kihtide haaval välja palju rohkem, kui seal esmapilgul tundub olevat. Ta on kohutavalt täpselt tabanud inimtunnete olemust. Võin käe südamele panna ja tunnistada: ta puges mulle nii sügavale hinge, et avas minus kui näitlejas midagi säärast, mida ma seni polnud kogenud. Sel moel endaga laval kokku saada on suur nauding.» Liina Olmaru: «Näidend, mis puudutab elu sellise tundlikkusega, võimaldab näitlejal koos autoriga selles peituvaid sügavusi avastada ning tõlgendada läbi omaenda elupagasi. Hea autor tegeleb elus oluliste küsimustega. On tänuväärne, kui ta on sealjuures loonud tegelased, kes hakkavad laval elama. Tšehhovil on kõik see olemas.» Vapustavalt tabatud elu kakofoonia Triinu Meriste: «Kasutaksin klassiku sõnu. Ingmar Bergman on öelnud, et ainus, mis teda filmis huvitab, on inimene. Ka mind huvitab teatris nii vaataja kui näitlejana eelkõige see, kuivõrd etendus suudab tungida inimese olemusse. Tšehhov annab selleks kõik võimalused. Tema näidendites ei ole kangelasi, samas ei mõista ta oma tegelasi hukka, ei pane nurka seisma. Tšehhovi võlu ongi selles, et tema näidendite tegelased ja olukorrad peegeldavad elu ebatäiuslikkust. Ta on vapustavalt ära tabanud elu kakofoonia, just inimsuhete kaudu. Kunagi pole see välja toodud laia pintsliga, vaid nagu möödaminnes, varjatult. Tšehhovi näidendites ei lobiseta, seal pole mingit ballasti. Sulle on olulises stseenis antud vaid paar-kolm lauset, aga mis kõik seal taga on... Oma tegelase Maša peale mõeldes ütlen: me elame hetkedes. Kui julmad me aga neist hetkedest sõltudes teiste suhtes oleme! Maša on õdedest kõige egoistlikum oma eluahnuses ja halastamatuses, mis sellega kaasneb. Tšehhov on keeruline. Aga elu ongi keeruline.» Alles-alles oli kõik ju ees,
kõik oli võimalik Kadri Lepp: «Ma ei ole kunagi varem tajunud, et minu tegelaskuju teema või valu mind ennast nii lähedalt puudutab. Need on lihtsad elud, mida selle näidendi tegelased elavad. Tänu sellele tulevadki paljud asjad nii tuttavad ette. Ei saa tekkida võimalustki, et need ei lähe sulle korda.» Liina Olmaru: «Eksistentsi tühjus. Elu mõtte otsimine ja kannatamine, kui seda ei ole. Need on teemad, mis muutuvad minu meelest aina päevakohasemaks. Või siis need küsimused, mida Andrei esitab: miks me muutume kohe, kui oleme elama hakanud, tuhmiks ja kõlatuks ning kaotame tähenduse? Alles-alles oli kõik ju ees, kõik oli võimalik. Kõige hullem: sa said isegi kätte selle, mis oli käeulatuses, aga ühtäkki ei tähenda see enam midagi. See ei olnudki see, mida ihkasid. Iga inimene, kes on juba pisut elanud, on seda kogenud. «Kolme õe» igavesti saladuseks jääv küsimus on: miks need naised siis ei sõida Moskvasse? Tšehhov räägib väga palju õnnest ja õnneihalusest. Tusenbachi ja Veršinini jutuajamised on vähemalt minu hinge sütitanud ning ärgitanud edasi mõtlema. Mulle tundub, et inimene ei saa olla õnnelik, kui ta ei juhi ise oma elu.» Kadri Lepp: «Igas «Kolme õe» tegelases on midagi, mis mulle väga korda läheb. Näiteks unistusest loobumine ja sellega leppimine. Püüd leppimisega edasi elada ja endas rahu leida. Või inimesed, kes teineteist armastavad, aga kellele pole antud mitte iialgi kokku saada. Me võime aru saada, et peaksime oma eluga midagi ette võtma, midagi muutma, samas ei tee me midagi. Selles näidendis on laviinina asju, mis väga hinge lähevad. Paljus võib ära tunda iseennast, ka neid külgi, mis meile enda juures absoluutselt ei meeldi. See raputabki.» Hästi läbi komponeeritud imeline muusika Triinu Meriste: «Innokenti Smoktunovski arutles «Ivanovi» proovides: kuidas saavutada, et näitleja mitte ei mängiks laval, vaid oleks. Tähtis on jõuda olemiseni, millesse mahub kogu Tšehhovi koomilisus ja traagilisus, tema kuulus naer läbi pisarate.
> Loe edasi
|
