Käed eemale minu Uueveskist!

Kuido Saarpuu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

EELMISE PÄEVA õhtul läbivettinuna ja -külmununa Uueveskilt lustimast koju jõudnud poisiklutt tõmbab endale hommikul riideid selga ning tema peas vasardab üksainus mõte: kuidas seekord oma väljaminekut põhjendada? Kuidagi saab see väljaminekuluba siiski hangitud ning kokkulepitud ajal koguneb vanaema kodumaja ette jälle kümmekond roolikelkude, liulaudade ja suuskadega marakratti, et talverõõme nautima minna.

Selline mälupilt pärineb 15–20 aasta tagusest ajast ja annab põhjust elevuseks tänagi: kurat, kus ikka käisime ja tegime!

Seda tusasemat meelt tekitab iga järjekordne Sakala kirjutis, millest lugejad saavad teada, kuidas Uueveski puhkekeskusele (mis, muideks, sinna üldse ei sobi) enampakkumisel uue omaniku otsimine ebaõnnestus, kuidas keegi orus laamendas või basseini uppus, kuidas kolmekümnendatel oli org puhkajatest triiki täis ja nüüd tühi... Elu ei saa ometi olla sedavõrd mustvalge. Ühest kohast ei tohiks ju kirjutada vaid negatiivset. Küsige tänapäeva mudilastelt, maastikuratturitelt, jalutajatelt ja loomasõpradelt, mis neid sinna ajahambast puretud orgu ikkagi ajab. Küsige seda eelkõige Peetrimõisa inimestelt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles