Küllap on nii mõnigi meist imestanud, kuidas ta laineharjal olles võis tunda rahapuudust. Nüüd saab ta mitu korda kärbitud palgapiskuga hakkama ega märka enam virisedagi. Sissetulekud on vahepeal kõige enam kahanenud erasektoris, kuid ka riigil on tulnud teha karme otsusi oma teenistujate osas. Ainsad, kelle palka ei ole 2008. aastast peale puututud, on õpetajad. Samuti on nad paljude teiste elualade esindajatega võrreldes kogenud vähem koondamishirmu, ehkki kõikjal kahanev õpilaste ja tundide arv on jätnud oma jälje nende teenistusele.
Äsja otsustas riik Eesti haridustöötajate liiduga palgalepet värskendades, et tänavu jäävad õpetajate palgad endisele tasemele. Helgema tuleviku lootuses soovivad õpetajad aga juba järgmiseks aastaks teenistusele lisa kaubelda. Haridusminister paistab nende soovi igati toetavat. Valimiseelne mõte mõtteks, ent õhku jääb küsimus, kust riik selleks siiski raha leiab.
Kui sirvida vanu uudiseid, leiame, et 2008. aasta algul küsisid õpetajad palka juurde 30 protsenti. Ajad olid ilusad, aga mitte nii ilusad, et õpetajatele vastu tulla. Eriti kui võtta arvesse, et kõnealusel aastal oli riigi keskmine palgakasv 14,8 protsenti.
Muidugi ei saa ka õpetajate toonast nõudmist mõõdutundetuks pidada. Nii soovisid nad tasa teha pikki aastaid, mil kehv sissetulek oli jätnud koolirahva mammona mõõdupuu järgi ühiskonnas sabassörkijateks.
Lõpuks otsustas valitsus 20 protsendi kasuks ning õpetaja ametijärgu alampalk hakkas olema 10 160 krooni. Mõlemad pooled tundusid kompromissiga üpris rahul olevat. Riigi keskmisest palgast jäi õpetajate teenistus muidugi veel maha ning seetõttu tehti mainitud läbirääkimistel plaan, et aastaks 2011. jõuab õpetaja alampalk sellele siiski järele.
Statistikaameti andmete järgi oli tänavu esimeses kvartalis Eesti keskmine palk 11 865 krooni. Majanduslangus on ühiskonda küll ühtlustanud, kuid see meenutab pisut nalja kommunismist: kõik on võrdsed, sest kõigil läheb kehvasti.
