Rahupalvus oli elavate heitunud südamele ja meelele

Kell 17 algas rahupalvus, mis oli mõeldud kõigile, keda puudutas koolitulistamine. Palvusel teeniva praosti Marko Tiituse sõnul polnud see pooltund mõeldud mälestusteenistusena, sest mälestus elab niigi inimese hinges edasi. Rahupalvus oli palvetamiseks elavate päras, kes on heitunud esmaspäeval Paalalinna koolis asetleidnud tulistamisest.

Esimene laul.

Kõige üle kostis vaimulike hääl ning sellele taustaks kirikuliste vaikne koor. Paljud ei laulnud. Olid silmad sulgenud või lihtsalt vaatasid, pilk selline, et vaadatav on ilmselt kusagil nende mõtetes, mitte reaalsuses.

Suurem osa kirikulisi olid eakad ja keskealised. Teiste seas võis ära tunda Paalalinna kooli õpetajaid.

Kirik oli karge ja peagi hakkas kõlama saksofonimäng. Ühelt poolt võisid kõrged helid kõnelda vabanemisest ja lahtilaskmisest, teisalt jälle millestki, mis oli rahupalvusele kogunenutel hinges ja millest kõnelda ei saa.

Marko Tiituse ütlemist mööda ongi tihti olukordi, kus ei leita sõnu või on see, mida saab sõnadega edasi kanda, abitu.

Süüd on praosti sõnul nähtud ju kõikjal, kuid kas seda tasub üldse otsida? Võib-olla ei olegi esmaspäeval asetleidnud sündmustele seletusi ja vastuseid. Teada on vaid, et ühe väärika õpetaja elu on põhjendamatult otsa saanud. Teada on praosti sõnul ka see, et üks noor mees on lisaks teise inimese elu lõpetamisele purustanud väga palju iseenda elus. «Kahe pere elu on segi löödud ning paljude inimeste hinges on segadus ja hirm,» lausus ta. Taas kõlas saksofon. Veel veidike sõnu ja oligi aeg lõpulauluks.

Pärast seda liikusid kirikulised peaaegu hääletult altari poole, pingiridade ette, et süüdata oma küünal, mõeldes juhtunule.