Põhjanaabrite soomlaste juures on koolitulistamist ette tulnud mitmel korral ning see on seal kandis hell teema. Üks rängematest oli 2008. aastal Kauhajoe linnas aset leidnu.
Koolitulistamise vari püsib Kauhajoe linna kohal endiselt
29. oktoober 2014, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
22-aastane Kauhajoe kutsekõrgkooli teise kursuse õpilane lasi maha kümme inimest ning seejärel iseenda. Hukkunute seas oli ka üks õpetaja. Noormees oli ühte internetigaleriisse jätnud teate pealkirjaga «Massacre in Kauhajoki» ehk «Veresaun Kauhajoel». Sealsamas oli ka tema pilt, millel ta sihib püstoliga kaamerasse.
Linn on võrreldav Viljandiga
Kui Viljandis elab ametliku statistika järgi 17 000 inimest, siis Lääne-Soome Kauhajoe linnas 14 000. Sakala vestles sealse ajalehe Kauhajoki-lehti peatoimetaja Tuomas Koivuniemiga, kes asus lehte juhtima poolteist aastat pärast tulistamist.
«Selle sündmuse vari on endiselt linna kohal ning inimestele on see väga valus teema. See kõigutas tugevasti turvalisuse tunnet,» märkis ta. Eelkäija lahkudes tegi Koivuniemi temaga intervjuu. «Kui küsisin, mis on olnud tema elu ja ajakirjanikutee kõige vapustavam juhtum, vastas ta kõhklematult, et see tulistamine. Ehkki ta oli näinud varem nii rahutusi kui sõda, ületas kodulinnas toimunu varem kogetud vapustused. Noore mehena teenis ta ÜRO rahuvägede koosseisus Küprosel,» jutustas Tuomas Koivuniemi eelkäijast, kes oli peatoimetaja üle 30 aasta ning samas ettevõttes ajakirjanikuna rakkes peaaegu 40 aastat.
Linn oli nagu sõjas
«Pärast tulistamisteadet oli kogu linn peatselt nagu sõjaväelaager, kohale saabusid sõdurid ja politseinikud ning soomustransportöörid ning suleti isegi õhuruum,» meenutas Koivuniemi.
Ta lisas, et veel mitu aastat oli linnas õhkkond ärev. «See juhtum on inimestel tänaseni meelel, aga rääkida sellest väga ei taheta. Tavaliselt püütakse sellest kõnelda riivamisi, ei öelda »koolitulistamine«, vaid »tragöödia« või kuidagi muul kombel. Sellest püütakse mööda minna ja unustada,» rääkis Koivuniemi. «Veel poolteist aastat hiljem, kui ma lehe etteotsa asusin, pakuti inimestele järelteraapiat ehk hingehoidu.»
Koivuniemi kinnitust mööda tulevad veel nüüdki tunded esile inimestel, kelle lähedased koolis õppisid või töötasid. Tema jutu järgi oli toona Kauhajoel Seinajoe ametikõrgkooli filiaal, mis paar aastat hiljem Seinajoele üle viidi. Selles majas, kus tulistamine aset leidis, on sestpeale olnud kutsekooli tasemel õpe.
Nii Seinajoel kui Kauhajoel on koolides võetud kasutusele turvalisust suurendavad abinõud. «Kui Seinajeole on uusi klasse ehitatud, siis on lisaks peasissekäigule rajatud ka teine väljapääsutee,» kõneles Koivuniemi.
Tragöödia peredele
Peatoimetaja ütlemist mööda on linnas olnud üsna rahulik. Kui politsei kusagil relvi näeb, tegutsetakse mõistagi kiiresti. Tulistaja pere kohta ta palju öelda ei osanud, sest too elas mitmesaja kilomeetri kaugusel põhja pool Haapajärvilt.
«Kindlasti oli toimunu ka perele suur tragöödia,» sõnas peatoimetaja. Ohvrid pärinesid eri kohtadest, aga kolm õpilast ja hukkunud õpetaja 30-40 kilomeetri kauguselt Ilmajoelt.
«Kõigi lähedastele oli see väga ränk löök. Sellest on toibutud erinevalt. Osa on suutnud eluga edasi minna, osa on raskustes. Näiteks ühe hukkunu vanemad kaotasid töövõime,» kõneles Koivuniemi. «Ikka küsitakse, miks see juhtus. Miks võib keegi sellise teoni minna? Loomulikult püütakse neid aidata ja osutatakse hingeabi, aga ametnike või ühiskonna abi ei suuda kurbust ära võtta. Ainuke, mis toob leevendust, on aeg,» sõnas ta.