«Alles mõned aastad tagasi istusin Sinu klassis number 204. Mäletan, et peaaegu alati, kui klassi sisse astusin, tungis ninna meeldiv kohvilõhn,» meenutas Piret Sirg Sakala mälestusteraamatus oma saksa keele õpetajat, koolitulistamises hukkunud Ene Sarapit.
«Ta oli range, aga samas väga heatahtlik õpetaja. Ka hiljem, kui kool oli läbi ja linnas kokku juhtusime, ta kallistas ja küsis, kuidas läheb,» jätkas ta meenutust.
Mikk Mihkel Vaabelile 2011. aastal põhikooli lõpetanud 46. lennust meenus klassijuhatajaruumist samuti kohvilõhn. «204-s olid õpetajatel kohvipausid neljanda ja viienda tunni vahel. See lõhn oli mõnus.»
Aitas ja julgustas alati
«Tema oli selline inimene et...» katkes Ene Sarapi kursusekaaslase ja kauaaegse kolleegi Reet Taimsoo hääl. «...et kui sul oli abi vaja, tema käest sai seda kindlasti.»
Taas paus. «Ja...»
Paus.
«Tal oleks olnud põhjust mõnikord kurta ja kaevata küll, aga tema ei kurtnud ega kaevanud. Tema oli selline rõõmsameelne ja teistele abiks ja toeks. Ikka lohutas ja julgustas nii isiklikus kui tööelus,» rääkis Taimsoo. «Selline ta oligi. Aitas. Julgustas. Alati.»
Kuidas läheb?
«Ma pole ikka veel päris täpselt aru saanud, et see juhtus,» nentis Mikk Mihkel Vaabel.
Ta meenutas kohtumist kunagise klassijuhatajaga sellekevadisel gümnaasiumi tutipäeval. «Läksime tagasi Paalalinna kooli õpetaja Ene Sarapi klassi, mis oli endiselt ruumis 204. Seal oli parasjagu käimas tund. Istusime klassikaaslastega samadele kohtadele, kus olime istunud põhikooli ajal, ja rääkisime põgusalt, kuidas meil läinud on.»
Küsimusele, kuidas on läinud, vastasid Ene Sarapi õpilased ikka ja jälle.
Vaabel jutustas, et paar nädalat tagasi oli tema põhikoolikaaslane rääkinud, kuidas talle Tartu bussile minnes juhtus vastu tulema kunagine õpetaja Ene Sarap, kes uuris, mida on noormees õppima läinud. «Nii ta teadiski peaaegu sajaprotsendiliselt, kuidas kellelgi läheb,» sõnas Vaabel. «Ta hoolis meist seniajani.»
Ene Sarap ei tundnud huvi ainult enda juhatatava klassi või saksa keele rühma õpilaste vastu. «Ta tõesti teadis kõiki õpilasi, kes on Paalalinna koolis käinud,» ütles 1998. aastal gümnaasiumi 24. lennu lõpetanud Anu Vares. Tema õppis koolis inglise keelt ning klassikalist õpetaja ja õpilase kokkupuudet tal Sarapiga polnud.
«Juba kooliajal tervitasime ja ta alati küsis, kuidas läheb. Nüüd aasta või paar tagasi, kui olin jõulude ajal Viljandis, kohtusime tänaval, kallistasime ja rääkisime,» meenutas Vares. «See oli soe hoolimine oma kooli õpilastest. Ta hoolis päriselt. Oli aru saada, et sa lähed talle siiralt korda.»
Piret Sirg meenutas oma kooliajast, et alati, kui õpetajale tundus, et kõik ei ole korras, küsis ta õpilaselt, kas midagi on juhtunud. «Ta tegi seda omavahel, mitte üle klassi,» rõhutas Sirg ning tõdes, et enamikul kordadest oli õpetajal ka õigus – midagi oli juhtunud.
Õpetaja Sarap on vilistlaste meenutustes inimene, kes pakkus mure korral abi ja aitas lahendust leida.
Samas kõnelevad meenutused ka pedagoogi nõudlikkusest. «Loomulikult oli ta meiega karmim, kui kodutöö oli juba teist tundi järjest tegemata või sõnade töö ajal spikerdati,» rääkis Vaabel, kuid nentis, et see on ju õige ja loomulik. Igatahes on hiljem gümnaasiumis ja ülikoolis õpetaja jagatud teadmistest ja nõudmistest kasu olnud, kuigi toona põhikoolipingis selle tähtsust teinekord veel ei mõistetud.
Kadri Pitkäärt, kes on kooli 29. lennu vilistlane, võttis õpetaja olemuse kokku sõnadega «Range, kuid hooliv ja sõbralik». «Ta oli väga hea õpetaja ja klassijuhataja. Üks parematest õpetajatest, kes oskas aine vastu suurt huvi tekitada,» lausus ta.
Täis soojust ja lahkust
Ene Sarapi huvi saksa keele õpetamise arendamise vastu oli näha ka laiemalt. «Mulle tundus juba keskkooli lõpuklassides, et Enest saaks väga hea õpetaja,» ütles tema kunagine klassivend Priit Kasepalu. «Ainult rõõm oli teada saada, kui ta ülikoolis saksa keelt õppima asus.»
Ene Sarap oli ka see, kes omal ajal kutsus kunagise kursusekaaslase, Valuoja kooli õpetaja Reet Taimsoo Paalalinna. «Ta tahtis, et selles koolis oleks hea saksa keele õpetajate seltskond, ja pärast see õpetajaskond oligi super,» märkis Taimsoo ning lisas, et sobivust oli näha nii õpetajate koostöös kui õpilaste tulemustes.
Palju võeti osa võistlustest ja saksakeelsetest laulukonkurssidest ning etendati saksakeelseid näitemänge. Kui Taimsoo Paalalinna koolis saksa keele ainesektsiooni juhtis, võis ta kindel olla, et kui õpilastega on vaja midagi korraldada, siis Ene Sarapi poole pöördudes saab see tehtud.
Ajal, mil Paalalinna koolis hakati andma saksa keele süvaõpet, Taimsoo koolis veel ei töötanud, aga tema sõnul oli ilmselt Ene Sarap üks selle initsiaatoreid. «Raudkindlalt tean seda, kuidas ta vedas õpilasvahetust. See püsis ju ainult tema entusiasmil ja see oli õpilastele ääretult tänuväärne,» lausus ta.
Lihtsalt inimesena oli Sarap kauaaegse kolleegi sõnul täis soojust ja lahkust.
«Tal oleks olnud põhjust kurta,» kordas Taimsoo, «...aga mitte kunagi. Ta alati rõõmustas teiste edu üle ja pidas neid meeles.»