Koolitulistaja – aktiivse isa tubli, kuid kinnine laps

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotosid väidetava 15-aastase koolitulistaja Facebooki kontolt.
Fotosid väidetava 15-aastase koolitulistaja Facebooki kontolt. Foto: Facebook

Esmaspäeva lõuna ajal Paalalinna koolis oma saksa keele õpetaja pihta tule avanud Vahur elas veel nädalavahetusel pealtnäha täiesti normaalset elu. Ta on pärit traditsioone järgivast ja aktiivsest perest, kus isa lõi vabatahtlikuna kaasa peaaegu kõikjal, kus võimalik, ning kaasas sageli ka oma poega.

Isa, kelle seaduslikust revolvrist poeg õpetajat tulistas, on muu hulgas olnud pikka aega seotud Paistu näiteringiga, kus Vahur tal sageli lavapoisina kaasas käis. Sel hooajal oli noormehel Paistu ajaloost rääkivas näidendis ka roll ning alles läinud nädalavahetusel osales ta proovis.

Endine Paistu ja praegune Viljandi vallavanem Ene Saar teab isa kaasnäitleja, aga ka endise vallavalitsuse liikmena ning võidupühal on nii isa kui poeg käinud mitu korda temaga lipukandjatena kaasas valda võidutuld toomas. Peres on veel kolm vanemat last, ema on kodune ja tegeleb käsitööga.

«Ma käisin neil eile õhtul külas,» rääkis Saar. «Nad olid muidugi šokis, nagu ka mina. Ma mäletan seda päeva, kui Estonia katastroof oli, ja selline oli ka eilne päev. Ma ei mõistnud, mis toimub.»

Nii palju, kui vanemad vallavanemale eile rääkisid, ei teadnud nad poja ja õpetaja Ene Sarapi vahel mingit konflikti olevat. Ka koolikiusamisest polnud andmeid ning kuigi poisi hinded olid veidi halvemaks läinud, oli ta endiselt tubli õpilane, kellel keelte peale annet.

Pere hariduse väärtustamist ning edasipüüdlikkust võib näha ka sellest, et mõne aasta eest läksid lapsed Paistu koolist õppima Viljandisse, lootes mitmekülgsemat haridust saada.

Vahur ei piirdunud aga ainult tavaharidusega, vaid osales kevadel ka kolmepäevases "Taibukate teaduskooli" laagris ning liitus sügisest teaduskooliga.

«Huvi tal selle vastu oli, sest kordagi ta kooli vahele ei jätnud,» rääkis "Taibukate teaduskooli" projektijuht Lilian Tambek. «Tegi kõik väga korralikult ära, aga ta oli väga kinnine. Mina teda tõesti ei tunne ja ma ei oska ka öelda, kas ta mõnes reaalaines on väga andekas.»

Viimati kogunesid teaduskooli lapsed alles sel laupäeval ehk kaks päeva enne traagilist sündmust Paalalinna koolis.

Isaga lähedane

Umbes aasta tagasi hakkas isa kirikus käima. Ehkki selline elumuutus suhteliselt hilises eas võib tunduda tähendusrikkana, kinnitab Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus, et kuna Eestis ei ole pärast nõukogude aega traditsiooni, et kõik lapsed ristitakse ja leeritatakse, ei ole säärases käitumises midagi ebatavalist.

Vahel käis isaga kirikus kaasas ka poeg, kuid tema ristitud ei olnud ning erilist kontakti kirikuõpetaja kinnise ja introvertsena tundunud noorukiga ei leidnud. Küll aga olid lapse ja vanema suhted Tiituse tähelepaneku kohaselt soojad, näiteks emmati üksteist lahku minnes.

Neid kohti, kus isa kaasa lõi, on keeruline üleski lugeda. Nii näiteks on ta aidanud kogudust, käinud koos poegadega konnatalgutel kahepaikseid üle tee viimas, kuulub Paala kooli hoolekogusse ning oli teisipäeva hommikuni Viljandi gümnaasiumis koguni hoolekogu esimees. Siis sai kooli direktor Ülle Luisk temalt lahkumisavalduse.

Kui Paala koolis oli isa protesteerinud politsei käitumise vastu aprillis narkootikumide leidmiseks korraldatud reidil, mille käigus leiti Vahuri kotist nuga, siis gümnaasiumis sellelaadseid probleeme ei tekkinud.

«Meie kooli hoolekogu on olnud teadlik ennetustööst koostöös politseiga ning mingit vastuseisu ei olnud,» kinnitas Ülle Luisk.

Sõjamängudes ei jätnud vägivaldset muljet

Kui isa paistab silma ülima aktiivsusega, siis õpetajat tulistanud poega kirjeldavad temaga kokku puutunud inimesed eelkõige kinnisena. Samas ei ole kellelgi põhjust arvata, nagu oleks vanem last väevõimuga oma paljudes tegemistes kaasa lööma pannud. Pigem paistsid nad lähedased.

Tundub, et just viimase aasta jooksul on Vahur asunud uusi asju proovima ning jutt pole sellest, et ta mullu augustis Facebooki tapmisest rääkivaid pilte postitama hakkas. Lisaks suuremale osalemisele näiteringis ning teaduskooli minekule on ta kevadest saadik tegelnud larpimise ehk keskaja kujutamisele keskenduva rollimänguga, kus üsna tähtsal kohal on ka keskaegsete relvamakettidega lahingulöömine.

Rollimängude korraldaja Mati Nuut rääkis, et larpimise juurde sattus Vahur kevadel koolides tehtud kampaania järel. Siis oli ta ka üsna aktiivne, sügisel aga osales vaid ühes trennis.

«Huvi oli tal kahtlemata ajaloo ja larpimise vastu olemas,» lausus Nuut. «Minule ja neile inimestele, kellega ma olen nüüd paari päeva jooksul suhelnud, ei jätnud ta kindlasti sellist muljet, et tema puhul oleks võinud midagi sellist aimata.»

Nuut tõi välja, et larpijate treeningud on kohati pisut jõulised, kuid selles vallas Vahur esirinnas ei olnud. Küll aga osales ta kahe nädala eest Toilas sellises mängus, kus relva väljavõtmine oli üldse keelatud ja kogu mäng käis ainult läbirääkimiste peal.

«Tema militaarhuvi ei paistnud mulle kuidagi silma,» ütles Nuut. «Mulle tundus, et see teema huvitas teda sama palju kui teisi temaealisi koolipoisse. Olen kuulnud, et tema soov oli saada ajalooõpetajaks.»

Poiss oli endasse tõmbunud ja paaril korral Nuuti lausa häiris, et nooruk kõndis tänaval, pea õlgade vahele tõmmatult ja pilk enda ees, nii et ta ei vastanud terelegi.

«Aga see polnud sugugi kogu aeg nii,» täpsustab Nuut. «Ta ei paistnud sotsiaalselt tõrjutu. Küsisin esmaspäeval teistel poistelt, kas nad nägid teda kunagi naermas, ja poisid ütlesid, et väga palju. Suvel sõitis ta "Mütofestilt" koos paari teise larpijaga ühes autos koju ja need noormehed kirjeldasid teda väga laheda inimesena, kellel tundus mõtlemine täiesti korras olevat.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles