Pitsisuurune magu tähendab järjepidevat tööd iseendaga

Kümnete inimeste magusid väiksemaks lõiganud Andres Tiit nentis, et see pole asi, mis vajaks reklaami – nõudlust on niigi küllalt. Et Viljandi haigla saaks Eesti 11 üldhaiglast ainsana seda lõikust pakkuma hakata, oli tema sõnul tarvis ennekõike huvi, sest vajalik instrumentaarium oli olemas. Veel tehakse rasvumise kirurgilist ravi ehk bariaatrilisi operatsioone Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Doktor Tiit on oma teadmisi ja oskusi täiendanud nii Tallinnas kui välismaal. Näiteks käis ta väljaõpet saamas Leedus ja Rumeenias, kus oli lisaks teooriale ka praktiline osa. Muu hulgas sai arst kätt proovida narkoosiga uinutatud sea peal. Seejuures ei olnud eesmärk paksust loomast peenikest teha, vaid lõikuse eri etappe harjutada.

Söömine asendus uue lemmiktegevusega

Esimese maovähendusoperatsioonini Viljandi haiglas jõudis Andres Tiit 2012. aasta veebruaris. Nüüdseks on ta neid teinud 67. Kui esimesel aastal aitas ta kaheksat inimest, siis mullu juba 35. Tänavu on tema käe alt läbi käinud 24 patsienti, aasta lõpuks peaks neid kogunema ligi 40.

«Praegugi on osakonnas üks maovähenduse patsient,» teatas arst intervjuupäeval ning kutsus tolle oma kabinetti. 58-aastane naine oli teisel päeval pärast operatsiooni rõõmus ja rõõsa, järgmisel päeval pidi ta juba koju saama.

Patsient nentis, et oma nime ta avalikustada ei karda, kuid soovib siiski jääda anonüümseks. «Mulle on öeldud, et ära räägi kellelegi, et käisid maovähendusoperatsioonil, ehkki mina isegi uhkustaksin sellega,» lausus ta.

Andres Tiit märkis, et kõik tema patsiendid on tundmatuseni muutunud ja selle üle on tal ainult hea meel: inimesed on ju saledamad ja tunnevad ennast paremini.

Olgugi et maovähendusoperatsiooniks on paljudel näidustus, ei võeta niisugust otsust vastu kergekäeliselt: nagu iga lõikusega kaasneb sellegagi tüsistuste risk. Poodi pidav viljandlanna rääkis, et tama kogus operatsioonile tulekuks julgust umbes kaks aastat, sest polnud kunagi varem isegi narkoosis olnud. «Nüüdseks on hirm täiesti kadunud,» kinnitas ta.

Kuigi naine on pärast lõikust tohtinud vaid vett juua ja ka tulevikus tuleb loobuda oma kunagisest lemmiktegevusest rohkest söömisest, jagus tal küllaga optimismi. «Nüüdsest on mu lemmiktegevus iseendaga tegelemine.» See tähendab järjepidevat enese talitsemist ja mõtlemise muutmist: edaspidi saab ta korraliku söömise asemel toitu ju ainult nokkida.

Alkoholiprobleemiga ei lõigata

Naine otsustas perearstilt saatekirja küsima minna siis, kui tundis, et elu ülekaalulisena hakkab juba liiga rängalt tervisele: süda kloppis, liigesed valutasid, lisaks vaevas depressioon. Põhipõhjuseks, miks ta maovähendusoperatsioonini jõudis, pidas ta aga masendusest väljatulemist. Hiljuti oma väikse äri avanud naine nentis, et hakkas lõpuks ennast ja elu armastama.

Kõik patsiendid on Andres Tiidu juurde jõudnud perearsti saatekirjaga. Tema teeb kõigepealt konsultatsiooni ja seejärel ettenähtud uuringud. Kui Tallinnas pakub üks erakliinik sama lõikust ka tasulisena – selle eest tuleb välja käia 5100 eurot –, siis Viljandis on see kõigil senistel patsientidel olnud näidustatud ja selle eest on tasunud haigekassa.

Operatsioonilaua taga tegutseb doktor Tiit ehk tunni või kaks, selle lõikuse kasuks otsustanutega töötab ta aga ka enne ja pärast seda. Kõige tähtsam ongi arsti sõnul see, et inimene teeks koostööd.

Nii mõnigi võib ju pärast suuremat söömaaega lõõpida, et peaks minema maovähendusoperatsioonile, aga nõnda lihtsalt see ei käi. Näiteks ei tule kõne alla isegi alkoholiprobleemiga patsiendi opereerimine. Bariaatriline kirurgia on näidustatud juhul, kui inimene on tugevalt rasvunud: tema kehamassiindeks peab olema vähemalt 40 ja kui on kaasuvaid haigusi, siis vähemalt 35.

«Eesmärk pole saavutada normaalkaal, vaid kroonilised haigused kontrolli alla saada,» rõhutas kirurg. Neist levinumad on teise tüübi diabeet ja hüpertooniatõbi.

Toidupangas ametis olev Zoja Golovina, kes oli Andres Tiidu esimese maovähenduse patsient, on südamest tänulik kirurgile, kes talle parema elu kinkis. 162 sentimeetri pikkune naine kaalus enne operatsiooni 95 kilogrammi ehk tema kehamassiindeks oli 36,2. Nüüdseks on ta saavutanud normaalkaalu.

Golovina rääkis, et hakkas kaalus juurde võtma pärast viienda lapse sündi ja lõpuks ei kavatsenudki seier 95 juurest allapoole liikuda. Mitu südameoperatsiooni üle elanud naisel kaasnesid ka kilpnäärme- ja liikumisprobleemid.

Lõhub puid ja sõidab põllurallit

Andres Tiit tõdes, et tegelikult ongi teatud maalt alates liikumine niivõrd piiratud, et inimene ei saa oma kaaluga tegelemiseks füüsilise aktiivsusega kaasa aidata.

Kuigi ka nüüd, varsti kolm aastat hiljem, pole Zoja Golovina haigustest päris prii, on tema enesetunne juba tänu kaunile välimusele ja võimalusele aktiivsemalt liikuda, väga hea. Süüa ei armastanud ta oma sõnul ka ülekaalulisena, nii et tagasihoidlikud kogused pole väiksema maoga elades talle raskusi valmistanud. Kui ta sama operatsiooni läbi teinud sõbrannadega välja sööma läheb, tuleb lihtsalt mitme peale üks portsjon tellida ja kahvleid juurde küsida.

Golovina rääkis, et saab nüüd soovi korral kanda oma 20-aastase tütre riideid. Kõige suurem üllatus oli talle aga see, et isegi jalg läks paar numbrit väiksemaks.

Nüüdseks vanaema staatuses olev naine ütles, et tema otsustas operatsiooni kasuks ennekõike lähedaste pärast: et saaks näha kõigi oma viie võsukese järeltulijaid. Ta mainis sedagi, et teda tõmbavad meeste seltskond ja mitte just kõige naiselikumad hobid. «Kõige rohkem armastan ma puude lõhkumist. Seda tööd ei tohi keegi teine kodus teha.»

Lisaks istub Golovina vahel autosse, millega saab mööda põldu rallitada. Seda meeldib talle teha üksinda, sest siis ei piira keegi kurvide võtmist ja kihutamist. Ülekaalulisena ta rooli ei kippunud. «Valgusin ju kahe esiistme peale laiali ja tundsin, nagu oleks terve auto mind täis.»

Zoja Golovina otsis küll välja ühe pildi, millel ta on selline, nagu ennast isegi mäletada ei taha, aga muidu on ta kõik minevikku meenutavad asjad ära peitnud. Ja selle, kes kipub möödunut meelde tuletama, saadab ta potilaadale.

OPERATSIOON

Mao maht enne lõikust on ligikaudu liiter, pärast lõikust mahutab aga see maoosa, kuhu toit söögitorust edasi liigub, ligikaudu 20 milliliitrit ehk väiksesse viinapitsi mahtuva koguse.

• Maovähendusoperatsioone alustasid 2005. aastal Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla, Viljandis tehti esimene lõikus 2012. aasta veebruaris.

• 2012. aastal tasus haigekassa 539 ja 2013. aastal 615 maovähendusoperatsiooni eest.

Allikad: haigekassa, Arst.ee