Armastus ei teki käsu korras

1974. aastal valminud «Hirm sööb hinge seest», originaalpealkirjaga «Angst Essen Seele Auf», on aegumatu meistriteos. Lugu koristajana töötava kuuekümnendates aastates Emmi ja temast kolmkümmend aastat noorema tumedanahalise võõrtöölise Ali armastusest on nii lõikav sotsiaalne melodraama kui ebatavaline ood armastusele.

Lavastuse peaosalise Ene Järvisega kohtusime ühel sügisõhtul tunnike pärast proovi.

Ene Järvis, kuulsin, et tulete just kodakondsus- ja migratsiooniametist. Kas käisite rolli sisse elamas?

Tulen sealt tõesti. Väga hea kogemus oli: rahvast oli vähe, teenindaja väga vastutulelik ja sain asjad kümne minutiga aetud. (Naerab.) Need olid muidugi isiklikud asjad, lavastusega ei olnud seotud!

Aga ma ei ole kunagi kellegi päritolumaale mõelnud. Võtan inimest nagu inimest ja mis tähtsust sel on, mis rahvusest ta on.

Vaatasin Fassbinderi suurepärase filmi äsja üle – vapustavalt aktuaalne! Probleem on aastatega isegi teravamaks läinud.

Ongi, probleem on süvenenud. Ikka ja jälle kuuled, kuidas vastuolud puhkevad rahvuslike ja usuliste arusaamade põhjal. Inimesed ei suuda aktsepteerida üksteise erinevusi.

Hiljuti oli Toompeal meeleavaldus kooseluseaduse vastu. Uskumatu, kui palju vihkamist sealt kiirgas. Fassbinderi üks peamisi taotlusi oli filmi tehes see, et lugu peegeldaks tollase Saksamaa hetkeolukorda. Huvitav, kas ta aimas, et aastatega ei lähe need probleemid väiksemaks?

Fassbinder on mul üks lemmikuid ja just sellepärast, et ta näeb armastuslugu läbi sotsiaalsete probleemide. Kaugele me siis lõpuks jõuame, kui riik või seadus määrab, keda me tohime armastada ja keda ei tohi, keda võime sallida ja keda mitte? Minu arvates võib igaüks armastada seda, keda ta armastab. See ei pruugi mõnele meeldida, aga mina nii ei leia. Las nad siis abielluvad, kui tahavad, mind see küll kuidagi ei ärrita.

«Hirm sööb hinge seest» põrutab mürinal üle rahvuslike, keeleliste, vanuseliste ja kultuuriliste piiride. Tundub, nagu oleks Fassbinder tahtnud kohati vinti ikka mitu korda üle keerata.

Ta ongi keeranud vindi üle! Vanusevahe üksi oleks juba paras pirukas, millele lähedased võivad teravalt reageerida. Et «Ema, mis sul ometi viga on?». Siia on lisatud aga ka kõik muud erinevused, nii et vint on kõvasti üle, väga kõvasti.

Arvame lavastaja Taago Tubinaga ühtemoodi, et kõik peab olema ausalt tehtud, teisiti see ei tööta.

Peame suutma ära põhjendada, et niisugune lugu on võimalik ja see võib päriselt ka juhtuda! Siin ei ole midagi sellist, mis oleks välja imetud.

XX sajandi seitsmekümnendate alguse Saksamaa, XXI sajandi teise kümnendi keskpaik Eestis – ühesugust suhtumist on ikka hämmastavalt palju. Kui palju siin üldse vahet on?

Ega ole jah. Kahjuks on sarnast äärmiselt palju. (Mõtlik paus.) Me oleme üles kasvanud teadmisega, et kõik teistsugune on halb. Mina olen ju nõukogude aja laps, minu ajusid on pestud selles mõttes, et tuleb armastada oma anastajat. Aga see pesu ei mõjunud, niikuinii ei hakanud armastama. Armastus ei teki käsu korras.

Probleem kui selline on ainult süvenenud. Sellest asjast peab praegu rääkima! See kõnetab publikut. (Tuliselt.) No ma tahaks näha, mis näo keegi teeb, kui kuskil väikelinnas mõni vanaproua toob endale koju kolmkümmend aastat noorema hindu! Paneb päid vangutama ja reageerima küll. Samas ei peaks me sellele reageerima – igaühe isiklik asi ju.

Kas võõraviha on ainult vanema generatsiooni päralt või on seda jäänud ka nendesse noortesse, kes sündisid juba iseseisvas Eestis?

On jäänud, aga suhteliselt vähe, nagu ma olen tähele pannud. Noored on palju tolerantsemad. Nad liiguvad maailmas palju rohkem ringi, silmaring on laiem. Meie elasime nagu vanglas, olgugi et väga suures, aga vangla jäi vanglaks, liikuda sai ainult piiratud maa-alal.

Praegu on võõraviha minu arvates vähemaks jäänud, see on põlvkondade küsimus. Praegused noored ei saa isegi aru vahel, milles on probleem. Kuidas teile endale muide tundub?

Samamoodi. Ükskord sattusime sõbraga südaöises Berliinis türklaste rajooni. Terve tänav oli pidutsejaid täis, neid oli seal tuhandeid. Muusika mängis, tantsiti. Olime seal kindlasti ainsad mittetürklased. Mingil põhjusel hakkas natuke kõhe, ei tea isegi, miks.

Aga midagi ju ei juhtunud? Nad olid kindlasti väga sõbralikud.

Muidugi ei juhtunud, väga sõbralikud olid!  

(Noogutab mõistvalt.) Alateadlik hirm on meis kõigis. Oot-oot, see pole minu keskkond, ma ei tea, mis nüüd juhtuma hakkab. Tegelikult ei juhtu midagi. Täpselt nagu ei juhtu midagi ka minu tegelaskuju Emmiga, kui ta astub kogemata araablaste baari. Tal on ka alateadlik hirm... Aga Emmit eristab teistest temaealistest saksa prouadest teatud uudishimu ja avatus võõra suhtes. Võib ju endale ette laduda sellise müüri, millest ei murra iialgi läbi! Emmi on tore, üldse mitte kui see naaber, kes on tegelikult üks vana saksa mölakas, eks ole!

Müüri tagant ei näe, Emmi aga näeb inimeste sisse ja leiab sealt headust. See ongi see, kas me oleme avatud. Noored on rohkem avatud kui minu põlvkond.

Millega te Taago Tubinale silma jäite?

Ehk mõjutas teda mingil määral see, et olen varem Fassbinderit mänginud. Palju meil ikka Fassbinderit tehtud on. Ma olen talle väga tänulik, see oli nii meeldiv...

Üks on muidugi film ja teine on suure lava lavastus – me ei saa samu vahendeid kasutada. Kui ma mängisin Petra von Kanti, vaatasin peaaegu kõik Fassbinderi filmid ära. Ta mõjus mulle siis meeletult!  

Meie teeme teisiti kui filmis. Mulle see filmipaar väga meeldis, eriti Brigitte Mira kehastatud Emmi. Selline väga armas ja pretensioonitu tädi. Kindlasti tekkis Miral Fassbinderiga mingi side – ta on vilksatanud ka tema teistes filmides. Kujutan ette, et Fassbinderit võis päris raske taluda olla. Ta oli inimene, kes põletas ennast kahest otsast korraga, ja eks ta sellepärast põleski nii ruttu läbi.

Emmi oli pidanud ilmselt terve elu tegema just seda, mida eeldati, et ta teeb. Nüüd viimaks võttis julguse kokku ja tegi midagi, mida ta tõesti tahtis ise teha.

Olen ka mõelnud, kust Emmil see avatus tuli. Tal oli mees poolakas, kes oli ka võõras. Kuid see ei ole veel põhjus, miks niisugune asi võib tekkida. Aga kui inimene on nii üksi... Mõlemal peategelasel on ümber küll inimesed, naabrid ja töökaaslased, kuid mõlemad on samas meeletult üksi. Siin käibki see krõks: nad mõlemad tunnevad, et neil on koos hea ja et nad mõistavad teineteist.

Ma võin üksi elada, aga selle juures ei tohi olla üksik. Üksindust ei tohi olla. Võib olla suur pere ja palju lapsi, aga üksindus on ikkagi. Minu arust on see nii mõistetav.

Filmi «Hirm sööb hinge seest» võib vaadata kindlasti mitme nurga alt. Miks mitte näiteks kui ühte tavatut ja ilusat armastuslugu?

Jah! See oli tõepoolest tavatu samm, mille Emmi riskis teha. See on meeletu usaldus ja äratundmine, et just see inimene on see, keda mul on vaja ja keda saan usaldada.

Siin ei ole midagi imelikku. Mina olen ka ära tundnud inimese, kellega olen hiljem aastaid koos elanud. Uksest astus sisse täiesti võõras inimene ja ma teadsin kindlalt, et see on just tema. Lihtsalt teadsin.

Võib töötada koos aastaid, aga võib tõesti olla ainult hetk, kui ta astub sisse ja sa tead, et ahah, see on Tema. Kõik. Ma ei tea, mis asi see on.

Kunstiteose teeb meisterlikuks see, kuidas see ajale vastu peab. «Hirm sööb hinge seest» on ainult paremaks läinud.

On probleemid, mis on ja jäävad. Neid ei saa muuta. Lavastuses me ei ütle konkreetselt, kus tegevus toimub. Aga kuna me räägime eesti keelt, siis arvan, et tegevus toimub Eestis. See kõik võib juhtuda muidugi mis tahes riigis.

Keda te ootate vaatama? Kas pigem tolerantseid inimesi või hoopis neid, kes arvavad, et erinevusel ei ole meie keskel teps mitte kohta?

Mina tahaks eriti, et just need teised tuleksid. Need, kes ei suuda sellega leppida. Olen palju mõelnud, keda see peaks puudutama. Ehk ei suuda noored leppida mitte sellega, et mees on teisest rahvusest, vaid et (teeb koledat häält) naine on nii vana!

Oleks mees vana ja naine noor, siis poleks hullu?

Ei siis oleks mingit probleemi. Kui keegi saalis teebki väkk, siis mina ajan laval ikka oma asja. Nii hulluks vahest siiski ei lähe. «Petra von Kantis» oli lesbiarmastus, mida tollal ei olnud meil ka eriti puudutatud...

Aga ma ei karda. Kui keegi tõesti vastu ei pea, siis on ju vaheaeg ja võib ära minna... Aga ma arvan, et ei ta lähe. Ta tahab teada, kuidas see lugu lõpeb. 

UUSLAVASTUS

Rainer Werner Fass­binderi mitmetahuline melodraama «Hirm sööb hinge seest» (araabia vanasõna).

• Tõlkija Laur Kaunissaare.

• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin.

• Kunstnik Liisa Soolepp.

• Valguskujundaja Villu Konrad.

• Liikumisjuht Raido Mägi.

• Osades Ene Järvis (külalisena), Tanel Ingi, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Andres Tabun ja Kristian Põldma.

• Esietendub Ugala suures saalis 23. oktoobril.

Allikas: Ugala