Karksi-Nuia külje all Piiri talus köögivilja kasvatava Lembit Kaljura sõnutsi on kaalikas väga väärtuslik juurvili, paraku kipub selle kasutamine Eestis soiku jääma.
Kaalikas teeb kõhule head
8. oktoober 2014, 08:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tänapäeval on hakatud kaalikat vähem sööma. Meie esivanemad suhtusid temasse hoopis austavamalt,» nendib ta ning lisab, et suisa imetlusväärseks võib pidada kaalika säilivust. «Tema
C-vitamiin säilib peaaegu kevadeni välja ning ka maitseomadused ja välimus ei muutu kuigivõrd.»
Kaalikas on Kaljura ütlemist mööda hea nii toorelt kui kuumtöödeldult, säilitades mõlemal juhul hästi vitamiini- ja mineraalainete sisalduse. «Hautades kaotab ta vaid kümme protsenti oma C-vitamiinist. Seda on aga temas rohkem kui tsitrustes. Pealegi täidab ta hästi kõhtu. Asjaolu, et kaloreid on temas väga napilt, võimaldab teda kasutada dieettoiduna.»
Seda, kui maitsev võib kaalikas olla, saame Kaljural külas olles isiklikult tunda. Pannil võiga hautatuna on see tõesti imehea. Keele viivad alla ka Kaljura kapsakotletid. Kõrvale pakub ta küüslaugukastet.
Piiri talu peremees räägib, et on kaalikast ja ühepajatoidust alati lugu pidanud. «Lapsena elasime kasinates oludes. Toona aitas perel kõhtu täis saada leidlik meel. Köögiviljad olid siis menüüs au sees: need olid ju praktiliselt tasuta käes. Kaalikat sobib kasutada salatina, suppides ja prae juures, samuti iseseisva toiduna. Meie esivanemad pidasid lugu küpsetatud kaalikast ja naerist, mis tulid kõige paremini välja puuküttega ahjus või lausa lõkketule tuhas.»
Toiduks sobivad ka lehed
Lembit Kaljura toob välja, et kaalika juureosa sisaldab peale C-vitamiini B1-, B2- ja PP-vitamiini, karotiini, naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit ja rauda. Selle juurvilja väärtust kergitavad veel eeterlikud õlid, pektiinained ning naturaalsed süsivesikud ja valgud.
Põllumees märgib, et karotiin muutub inimese organismis A-vitamiiniks, aga selle omastamiseks on tarvis rasvainet. Seega on kaalikasalatile kasulik lisada näiteks oliiviõli.
Kaljura soovitab toiduks tarvitada ka noori kaalikalehti, mis on samuti C-vitamiinirikkad ja mis kaotavad keedetult oma mõrkja maitse.
Kaalikas aitab Kaljura sõnutsi hästi kõhuhädade puhul. «Kui teda järjepidevalt tarbida, pole vaja peljata kõhukinnisust ega vere kõrget kolesteroolisisaldust, samuti aitab ta eemal hoida külmetushaigusi. Mina ise söön palju juurikaid ja kõhuhädasid ei ole mul kunagi olnud. Aga et armastan rammusaid roogi, on kehakaal siiski suur,» kõneleb ta ning lisab, et kaalikas tugevdab ka närvisüsteemi ja südant ning C-vitamiini ja raua koostoimel kahaneb aneemiaoht.
Et kaalikas on ohtralt kiudaineid, on see tõhus vahend veresoonte lupjumise vastu, aidates soontel püsida elastsena. Samas rõhutab Kaljura, et raskete sapipõie- ja soolepõletike põdejatel tuleks kaalikat siiski vältida ning toores kaalikas on vastunäidustatud mao ülihappesuse korral.
Kaalika kasvatamine
Lembit Kaljura kogemust mööda annab kaalikas vähenõudliku ja külmakindla kultuurina üsna head saaki. «Ta armastab valgust. Mulla suhtes ei ole eriti nõudlik, aga eelistab pigem raskemat ehk niiskemat pinnast. Kui kaalikas jääb väga pikalt kuivale, kipuvad juured puituma ja võivad muutuda söögiks kõlbmatuks,» räägib ta.
Parimad on köögiviljakasvataja hinnangul poole- kuni kahekilosed kaalikad. Just sel põhjusel peab ta kõige paremaks külviajaks jaanipäeva või isegi veidi hilisemat aega. «Siis sirgub sügiseks õige suurusega vili, kevadel külvatud kasvavad nii ehk naa liiga suureks.»
Vahel on kaalikad Piiri talu põllul kasvanud ka kaheksa kilo suurusteks mürakateks, aga niisugustes on peremehe jutu järgi puudu mõned tähtsad mikroelemendid, mis aitavad moodustada sisemist struktuuri. Nii et kaalikat ei tasu ka ülearu väetada: kui toitaineid on liiga palju, kasvabki see liiga suureks. Et kaalikale ei meeldi värske sõnnik, on teda mõistlik kasvatada sõnnikut saanud kultuuri, näiteks kartuli järel.
Veel rõhutab Kaljura, et kaalika puhul on väga tähtis viljavaheldus. «Et ta nakatub väga hõlpsalt kapsanuutrisse, ei tohiks teda teiste ristõieliste järel viis-kuus aastat kasvatada.»
Kaalikaid koristatakse Piiri talu peremehe jutu järgi siis, kui ööpäevane keskmine temperatuur on alla kümne soojapügala, enne püsivate külmade saabumist. Siis säilivad need hoidlas kevadeni hästi.
RETSEPTID
Talvine vitamiinipomm
• 1 väiksemat sorti kaalikas
• 1 apelsin
• 2 supilusikatäit rosinaid
Koori kaalikas ja riivi keskmise jämedusega riiviga. Koori ka apelsin ja lõika umbes kahe sentimeetri suurusteks tükkideks. Sega apelsinitükid kaalikaga ja lisa rosinad. Rosinaid võid enne veidi aega näiteks värskes apelsinimahlas leotada.
Sega kõik komponendid veel kord läbi. Maitsestada võid soola ja meega, hapukoorekastme või oliiviõliga. Enne söömist lase salatil 10–15 minutit seista.
Hakkliha-kaalikakotletid
• 300 grammi hakkliha
• 1 väiksemat sorti kaalikas
• 2 muna
• 2 küüslauguküünt
• 0,5 hakitud sibulat
• 2 viilu saia
• basiilikut, tüümiani, soola ja pipart
Koori kaalikas, lõika väikesteks tükkideks ja keeda soolvees poolpehmeks. Seejärel purusta saumiksriga või suru peeneks kahvliga. Sega kõik koostisained kokku, vormi tainast parajad kotletid ja prae need kuumas õlis mõlemalt poolt kenasti pruuniks. Paku juurde näiteks kartuliputru ja porgandi-kaalika toorsalatit.
Allikas: Lembit Kaljura