MINU VANAEMA, kes elas ligi saja-aastaseks, tavatses oma eluõhtul rõhutada, et kui inimeste eluviis läheb liiga lodevaks, tuleb varem või hiljem suur sõda. Toona panid tema sõnad mind kergelt muigama: eks vanainimesel ole ikka aeg-ajalt toredaid mõtteid. Aga tegelikult oli tema mõistus oma elu viimase päevani selge. Ta oli üle elanud kaks maailmasõda ja kui olen tema öeldule tagantjärele mõelnud, olen jõudnud veendumusele, et ta toetus pika aja jooksul saadud kogemustele. Ta ei moraliseerinud niisama tühja.