Hüvasti, Eesti suurim poplaulja!

Joala oli laulja, kelle täht säras Eesti popmuusika taevas kirkamana kui ükskõik kellel teisel enne või pärast teda. Oma nooruses oli ta tõeline esimese suurusjärgu staar kõige sellele kaasnevaga: tema laulud kõlasid hommikust õhtuni raadios ja saalid olid publikust tulvil; tütarlapsed olid temasse armunud ja noormehed püüdsid samasugused välja näha nagu Joala.

Jaak Joala ei olnud paari kuu või aasta täht, nagu neid ikka muusikamaailmas esile kerkib. Ta oli ülimalt andekas. Tal oli absoluutne kuulmine, lisaks väga ilus hääl ja lavaline sarm. Temast sai juba eluajal klassik.

Kui Joala oleks vastu võtnud ettepaneku lahkuda Inglismaale, oleks ta karjäär võtnud hoopis uue pöörde. Mitme kuulsuse edukäiku suunanud mänedžer, kes talle selle ettepaneku tegi, teadis, keda ta kutsub. Joala ei läinud. Minna sel ajal ju ei saanudki, oleks tulnud põgeneda. Seda ei hakanud ta ette võtma. Küllap tal oli selleks põhjust. Ja võib-olla oli ta selleks ajaks ka juba väsinud. Ta on korduvalt rääkinud, et ülim populaarsus, mis talle ka Venemaal osaks sai, oli väsitav ega lasknud elada nii, nagu ta soovinuks.

Joala ei pingutanud eriti, et kellegi meele järgi olla, olid need siis kommunistid või keegi teine. Publikule meeldis ta niikuinii.

Tema repertuaaris oli palju häid laule, aga ühe üle ta oli eriti uhke. See oli Uno Naissoo Juhan Saare tekstile loodud „Mu kodu“. Ta ise rääkis, et selle laulu pärast on tal pahandusi, aga laulis seda ikka.

YouTube’is on „Mu kodu“ olemas nagu paljud teisedki Jaak Joala laulud.

Neid kuulates mõistad, kui suur laulja ta tegelikult oli.