Viinast valla pääsenud tuletorm ähvardas Viljandi maamunalt põletada

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi kahjutuli oli säästnud raekoda, nägi Viljandi isegi mitu aastat pärast suurpõlengut välja nagu kummituslinn.
Kuigi kahjutuli oli säästnud raekoda, nägi Viljandi isegi mitu aastat pärast suurpõlengut välja nagu kummituslinn. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Koolimaja põlengut kustutamas käinud pritsimees Paul Sarapuu jõudis ööl vastu 24. septembrit 1944 koju rampväsinuna. Ta kugistas mõne suutäie süüa ja varises, pooleldi riides, diivanile magama. Kaua tal puhata ei õnnestunud: kella kahe paiku äratas hirmunud abikaasa ta üles. Toas väreles tontlik punane kuma, aknast paistis tulemöll. Paul Sarapuu viskas kuue selga, pani kiivri pähe ja tormas tänavale.

Oli alanud suur põleng, mis pühkis maa pealt peaaegu terve Viljandi kesklinna. Tules hävis kakskümmend seitse elamut koos kõrvalhoonetega. Ühele väikelinnale oli see katastroof.

Varasemates sõdades ei olnud Viljandi käsi hästi käinud. Teine maailmasõda oli teda aga säästnud. 1944. aasta varasügisel taganesid sakslased kiiruga lääne poole. Viljandlastele sai selgeks, et nad ei kavatsegi selle linna pärast lahinguid lööma hakata. Võis loota, et sõda ei jäta Viljandile oma pitserit. Paraku see siiski nii ei läinud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles