Ehkki tänavune festival publikurekordit ei purustanud, saabus neljaks päevaks siia siiski nõnda palju inimesi, et linn külalistetulva vaevu vastu võtta suutis. Asi polnud aga niivõrd festivaliliste arvus, kuivõrd selles, mida nood siia tegema tulid, ja küsimuses, kas neid võib üldse folgilisteks pidada.
Juba mitu aastat on võimast tõmbenumbrit — pärimusmuusika festivali — ära kasutanud igat masti väiksemad üritused. On raske öelda, kas samale ajale planeeritud ettevõtmiste näol on tegu parasiitidega, kes hiiglase turjalt matti võtavad, või hoopis vastastikku kasuliku sümbioosiga, mis linna palge kord aastas kirevaks muudab.
Nii joonistubki päratutesse mõõtmetesse paisunud ettevõtmisest väga erinevaid muljeid. Vaatepilt, mis avaneb festivali ajal kesklinnas, on hoopis erinev elamustest, mida saab Jaani kirikus ja aidas kontserte kuulanud inimene. Omavahel mõtteid vahetades võivad ühel ja samal ajal linnas viibinud jõuda järeldusele, et said osa sootuks erinevatest üritustest, mille ainsaks siduvaks lüliks võib osutuda toidutänav.
Üks on selge: et pärimusmuusika festival on tuntud terves Eestis, seostatakse neil päevil Viljandis juhtuvat eelkõige ikkagi sellega. Paraku pole kogu meediasse jõudev info positiivne. Raske on kinni võtta, kas südaöine joobes kakerdaja on folgiline, kui ta ühtki kontserti kuulama ei jõudnud, vaid üksnes tantsulaval toimuvast möödaminnes paratamatult osa sai.
Nüüd on linnavalitsus jõudnud tõdemuseni, et meile lausa kaubamärgiks kujunenud pärimusmuusika festival vajab kaitset. Kavas on muuta samal ajal linnas aset leidvate ürituste korda läbimõeldumaks ja neile esitatavad nõuded rangemaks.
«Sakala» toetab mõtet, et meelelahutusasutused ja ettevõtmised, mis neil neljal päeval aset leiavad, ei saa käsi linnas toimuvast puhtaks pesta. Kindlasti ei lõpe nende vastutus uksel seisva turvamehega, vaid korda tuleb hoida ka lähiümbruses. Koostöö parema maine nimel peaks olema iga Viljandi ettevõtja aukohus.