Oleg Titov, kõigepealt palju õnne — teatri aastapreemia on suur tunnustus. Mis tunded teid seda saades valdasid?

Olen õnnelik. Konkurendid olid väga tugevad, ise oleksin igaühele neist preemia andnud.

Lisaks suurendas see enesekindlust ja tõendas, et olime lavastust tehes õigel teel. «Libahunt» tähendas midagi nii meile kui teatrikriitikutele.

Äsja tuli välja teie teine lavastus «Krabat». Mis on edaspidi plaanis?

Proovisaalis on mitu lavastust, kus ma sean liikumist. Kultuuriakadeemias on kavas teha lavastus Tšehhovi «Kolme õe» motiividel, see on tõsine töö. Üks ettevõtmine on ka Vanemuise balletistuudioga.

Tartu ülikooli 375. aastapäeva ühe kulminatsiooniüritusena lavastab Kalju Komissarov Tartu Jaani kirikus ülikooli asutamisest kõneleva ajaloolise vaatemängu «Kuninga viimne lahing ja ülikooli algus», millesse olen samuti kaasatud.

Kas seal panete liikuma professorid või näitlejad?

(Naerab.) Seda näeb. Väga võimalik, et mõlemad.

Kas teil on plaanis ka Ugalas veel midagi lavastada?

Ma ei tööta ainult raha pärast. Materjal peab mind puudutama ja see peab inimestele midagi ütlema. Kui ma midagi sellist leian ja avaneb võimalus see publiku ette tuua, siis kindlasti.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0