Abja-Paluojale Eesti taasiseseisvumispäeva tähistama tulnud inimesed räägivad, mida tähendab neile 20. august ning mida nad tegid sel hetkel 23 aastat tagasi, kui taasiseseisvus välja kuulutati.
Tellijale
Inimeste meenutused 23 aasta tagusest ajast
20. august 2014, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enno Liiber: «See sümboliseerib vabadust, ka isiklikult minule. Olin Abja sovhoosi suurfarmis üksinda, kaasas raadioside. See oli teada juba enne, et iseseisvus kuulutatakse välja, seda valmistati kaua ette. Tunnet ei oskagi kirjeldada, minu isa oli Eesti Vabariigi pooldaja. Ta oli sündinud sel ajal ja ei tunnustanud (Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt – toimetus) üldse. Kuna minu isa oli olnud Saksa sõjaväes, ei lubatud mind klassiekskursioonile Saaremaale. Ma ei ole ka sellepärast seda tunnustanud. Nii vääritult käituti inimestega. Mina uskusin taasiseseisvumisse, sest protsess oli käimas. See Toompea-lugu ehmatas küll tugevalt, ka Abja-Paluoja raputas. Aga kui rahvas hakkas koonduma, uskusin küll, et masstapmist ei tule ning peaks rahumeelselt lahenema.»