Kevadel Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi ühinemisel tekkinud suurettevõtte HKScan Estonia juht Teet Soorm, keda võib liialdamata nimetada Eesti lihakuningaks, usub, et Venemaa äsjane otsus keelata toiduainete import Euroopa Liidust siinseid tootjaid otseselt ei mõjuta. Küll aga kaudselt, sest vabal Euroopa turul tekib ületootmine.
Teet Soorm, kuidas Venemaa embargo mõjutab teie hinnangul Viljandimaa liha-, teravilja- ja piimatootjaid? Milline on mõju näiteks teie kontserni kuuluvale Ekseko seakombinaadile?
Minu käest on täna sama küsitud nii Eesti, Euroopa Liidu, Ameerika kui terve maailma kohta. Igas variandis on raske ennustada, mis täpselt saama hakkab. Kui vaadata konkreetselt meie ettevõtet, siis hakkasid Venemaa sanktsioonid sealiha tootmisele mõjuma juba 2012. aasta märtsis, kui keelati elussigade import. Tänavu jaanuaris tulid uued keelud, millega mindi liha kallale. Sestpeale on eksport Venemaale moodustanud meie sealiha müügist umbes ühe protsendi. Broileriliha pole me itta üldse müünud.
Niisiis närveerimiseks erilist põhjust pole.
Mikromajanduslikult ehk ettevõtte tasemel ei tohiks meie elus tõepoolest midagi muutuda. Kui te enne küsisite konkreetselt Ekseko kohta, siis sealset sealihatootmist ei mõjuta Venemaa boikott lähema aasta jooksul mitte kuidagi. Aafrika seakatk hirmutab meid praegu palju rohkem.
Aga tuleb meeles pidada, et me pole Eestis, Baltikumis ja Euroopa Liidus ainus lihatootja. Neid, kes müüsid seni Venemaale poole oma toodangust või isegi rohkem, on küllalt. Seega tekib nüüd ületootmine, mis toob paratamatult kaasa turu ümberjagamise.
Kas tarbija pigem võidab või kaotab?
Raske öelda. Igal juhul on ees segane aeg ja see ei mõjuta kaugeltki ainult väikest Eestit, vaid kogu maailma põllumajandust ja toiduainetööstusi.
Embargo alla jäänud riikides on elatustase kõrgem kui Venemaal ja keegi pole valmis selles järeleandmisi tegema. Venemaal seevastu on nõukogudeaegne karastus ja niisiis kannatab sealne rahvas vastasseisu tagajärjed paremini välja: hakkavad veidi vähem sööma ja lepivad sellega, et poodides on kaubavalik hõredam. Teisalt on Venemaa enda broileri-, sealiha- ja viljatootmine juba niisugusel tasemel, et suurt puudust ei teki. Seega kokkuvõttes riivavad sanktsioonid arenenud riike eesotsas Euroopa Liiduga palju rohkem.
Raske saab olema. Paljud peavad ümber orienteeruma. Vähem paindlikud ettevõtted saavad rohkem haiget. Need, kes tegutsesid juba varem peamiselt kodumaise turu jaoks, tulevad valutumalt läbi.
Kuidas suhtute Eesti ja Euroopa Liidu poliitikute viimaste kuude käitumisse Venemaa-Ukraina konflikti puhul?
Kui ma ütlen oma arvamuse otsesõnu välja, siis panete selle esiküljele ning kohe on targutajate ja hukkamõistjate hordid platsis. Näe, mis ütles! Näe, mis arvab! Oliver Kruuda ütles hiljuti Eesti Ekspressis oma mõtted ausalt välja. Ainus, mis sellest sündis, oli see, et kogu Eesti avalikkus pöördus tema vastu – kuni selleni välja, et Facebookis ässitati inimesi tema ettevõtet boikoteerima. See on lapsik.
Tegelikult arvan mina samamoodi nagu Kruuda. Ärge torkige Venemaad! Ärge torkige seda suurt deržaavat! Katsugem leida muid lahendusi! Mõelgem, mille arvelt me oma inimestele palka maksame, millest elame, mille arvelt lapsi koolitame. See kõik on raha. Aga kust raha tuleb? Ikka ja ainult tööstusest.
Kust jookseb piir? Kui kaugele me võime majandusliku kasu huvides poliitiliste järeleandmistega minna?
Seda mina ei tea, mina pole poliitik. Aga selles olin küll juba ette kindel, et Venemaa ei lase ennast togida ja virutab vastu. Pauk tuli Euroopa Liidu kõige haavatavama valdkonna ehk põllumajanduse pihta. Nüüd siis võidavad need suured Ladina-Ameerika, Araabia ja Aasia riigid, kelle vastu sanktsioone ei kehtestatud. Venemaa ei kavatse isolatsiooni jääda ja otsib praegu endale uusi partnereid. Vene rahvas nälga ei jää.