Abja vallavalitsuse õuemaja fuajees lösutab mitmesajakilone rahakapp, mille ajalugu ulatub peenejooneliste metallehiste põhjal otsustades eelmise sajandi algusesse. Et sealsamas kõrval alustas äsja tegevust Swedbanki esindus, näib seifi asukoht kõigiti loogiline. Tegelikult võiks seda kappi kasutada lihtsalt lillepotialusena, sest tegu on Eesti esimese pangapunktiga, kus paberraha ei krabise ja mündid ei kõlise.
Sestpeale, kui Swedbank teatas Abja-Paluojal täiemõõdulise kontori sulgemisest ning selle asemele ühe teenindajaga ja pelgalt kaks päeva nädalas lahti oleva sularahata punkti tegemisest, on Mulgimaal vaieldud, kas see on märk väikelinna vääramatust kärbumisest või hoopis infotehnoloogia võidukäigust. Kas Abjast on raha ja inimesed otsa saanud? Või on kohalik rahvas end tõepoolest masinatega nii sina peale sättinud, et ei vajagi enam rahaasjus elava inimese abi?