«Ma rääkisin seda ainult üks kord oma 70. sünnipäeval pereliikmetele. Mul on palutud seda kirja panna, aga ma pole suutnud. See pilt jookseb ikka veel silme ees. Minu kõige esimesed mälestused ongi sõidu pealt, rongist. Lapsel oli muidugi tore rongiga sõita – mõelge ise, rahvast ka ju hulga. Ema hoolitses kõrges palavikus vaevleva haige vanema venna eest. Minust kaks aastat vanem vend luges kõva häälega raamatut ette. Ta oli ainult viieaastane, aga oskas lugeda küll. Ühel emal oli väike tita. Too nuttis kogu aeg ja see segas lugemist – teised ei kuulnud hästi. Tita nuttis kaua, aga siis jäi vait. Rong jäi varsti seisma, suured uksed tehti lahti. Seal oli üks mees vastas. Ema läks välja, tita süles. Minu ema ja kaks naist läksid kaasa. Nad läksid teetammist alla orgu. Org oli kaugel. Ma ei näinud hästi, mis seal tehti. Mäletan ainult seda, et nad laulsid, väga ilusasti laulsid. Siis tulid tagasi. Aga titat ei olnud enam kaasas.»