Eelmisel nädalal Ukuaru kohvikus kogunenud ettevõtjate ümarlaual tõdeti üksmeeles, et Viljandis valitseb odavamat sorti üürikorterite põud. Samas pole selgust, kuivõrd see mõjutab lisatööjõudu palgata soovivaid firmasid.
Viljandis elab üürikorterite turg peost suhu
5. juuni 2014, 07:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnapea Ando Kivibergi ütlemist mööda otsustas linnavalitsus seekordset ümarlauda kokku kutsudes üürituru probleemid esiplaanile tõsta, sest ettevõtjate suust on kosta olnud kurtmist, et neil on üha keerulisem linnast tööjõudu leida.
«Otsides põhjusi, miks suure tööpuudusega piirkondadest Viljandisse ei rännata, jõudsimegi üürituru teemani. Takistus elamispinna leidmisel on üks olulisemaid tegureid, mis pärsib tööjõu vaba liikumist,» rääkis ta.
Linnapea sõnul muudab Eesti töötajaid sunnismaiseks asjaolu, et teise linna tööle asumiseks on vaja elamispind osta. Selle kinnituseks märkis kinnisvarabüroo Arco Vara Viljandi juht Aime Opermann, et tavaliselt on eri portaalide vahendusel Viljandis müügil üle paarisaja elamispinna, kuid üürile andmise pakkumisi on samal ajal vaid üksikuid. See tähendab, et talutava hinnaga pakkumisi aetakse taga tikutulega.
Omanikud pelgavad
Üks kitsikuse põhjusi on korteriomanike hirm sattuda tülikate puuküürnike otsa, kes rikuvad vara ega suvatse selle kasutamise eest korrektselt tasuda. Lisaks puudub kinnisvaraettevõtjatel motiiv uusi üürikortereid ehitada, sest selle tarvis on keeruline pangalaenu saada ja ettevõtmise tasuvusaeg on pikk.
Tõstatatud küsimuse peale, milliseid üürikortereid Viljandis kõige rohkem vaja läheb, leidsid ümarlaual osalenud, et suurim nõudlus on niisuguste kahetoaliste korterite järele, mille kuu üürihind jääb 150–170 euro kanti ning kommunaalkulud ei ületa kuus keskmiselt 100 euro piiri. Et sellistele tingimustele vastavaid pakkumisi on vähe, ollakse pahatihti valmis kolima ka keskmisest kehvemas seisukorras elamispinnale.
Pindi Kinnisvara maakler Siirius Sikka tõi olukorra pinevuse ilmestamiseks näite eelmisest nädalast.
«Panin tööpäeva õhtul kella üheteistkümne paiku ühe üürikuulutuse üles. Süsteemi tehnilise eripära tõttu sai see üle-eestiliselt portaalides nähtavaks alles kell kaks öösel. Sellest hoolimata sain esimese telefonikõne juba hommikul kell kaheksa. Kui hind on viljandlaste õhukesele rahakotile vastav, siis ainult üks suur helistamine ongi. Sellised pakkumised kaua üleval ei ripu, lähevad kohe ära,» kõneles ta.
Pole tähtsaim tegur
Selles, kuivõrd peost suhu toimiv üüriturg raskendab arenevatel ettevõtetel uute inimeste leidmist, ei näi Viljandis üksmeelt olevat. Kui linnapea näeb siin üht märkimisväärset arengupidurit, siis linna suurima töötajaskonnaga eraettevõtte, aktsiaseltsi Viljandi Aken ja Uks juhataja Rain Hüva seda ei usu.
«Ma ei väida, et probleemi pole, kuid alati tuleb vaadata, kui suur kaal sellel üldpildis on. Mina ei usu, et elamuturu omapärad inimeste siiret ühest kohast teise väga mõjutaks. Vähemalt ei ole me Aknas ja Ukses seda seni tajunud,» lausus ta.
Hüva rõhutas, et töökoha pärast elukoha vahetamine on kaalukas otsus ning selle juures on väga palju mõjutegureid, mille inimesed korteri leidmisest ettepoole seavad. «Kui nad on lõpuks ikkagi otsustanud minna, siis küllap nad leiavad ka elukoha.»