Soovimatute külalistega on võimalik edukalt võidelda

Viljandi valla Kookla küla Suure-Kapsta talu peremees Gustav Siniväli võib aga muttidele mõeldes muiata ja vilet lasta. Tema on oma eeskujulikus iluaias, kus suviti näitab õisi 110 roosisorti, nendest nutikuse ja visadusega vabanenud.

Vedrulõksud aiapoest

«Seitse aastat tagasi ei olnud mu maja ümber rohulibletki – mutid olid kõik üles kündnud,» meenutab Gustav Siniväli.

Siis ostis ta aga Viljandi aiapoest kaks vedrulõksu ja asus tüütutele loomadele säru tegema. Aastate jooksul on ta nendega kinni püüdnud umbes 80 soovimatut külalist.

«Mutt on suurepärase haistmisega. Seetõttu kaevan uued lõksud esmalt maasse ja lasen neil seal kolm-neli päeva seista. Palja käega neid puutuda ei tohi ja ka hiljem tuleks ülespanemisel kasutada aiakindaid – mida mullasemaid, seda parem,» kõneleb aednik.

Kui Siniväli värsket kuhilat märkab, kaevab ta sellesse augu ja teeb käega katsudes kindlaks muti kulgemissuunad. Seejärel vinnastab ta mõlemad lõksud ja asetab ühe ühele, teise teisele poole muti liikumisteele. Ta fikseerib need jämeda traadiga, et tankina edasi rühkiv loom neid eest ei lükkaks.

Augu katab aednik puukoore ja õhukese mullakihiga, sest ehkki mutt on peaaegu pime, näeb ta oma imeväikeste, millimeetrise läbimõõduga silmadega valgust. Selleks et muti edasist tegutsemist märgata, kopsab Siniväli siledaks ka naaberhunnikud.

«Nii on võimalik toimida kõval pinnasel, näiteks murus või heinamaal. Pehmes peenras see lõks ei toimi – mutt lükkab selle lihtsalt kõrvale,» räägib ta.

Sinivälja sõnul söövad mutid ka lillesibulaid. Suurimat häda teevad nad aga sellega, et jätavad käike ajades taimede juured kuivale.

Mutimees annab nõu

End mutimeheks nimetav Antti Loodus on nende loomade vastu huvi tundnud maast madalast.

«Meie talukompleksi dendropark sai kunagi muttidest kõvasti kahjustatud. Seejärel viisin end kurssi kõigega, mis nende vastu maailmas on soovitatud,» ütleb ta.

Loodus ostis ja katsetas erinevaid püüniseid, praegugi on neid tema arsenalis seitset-kaheksat sorti. Ta on veendunud, et lõks ongi kõige efektiivsem viis muttidest vabaneda. Oma kogemusi jagab ta blogis: http://www.looduspere.com/mullamutt/. Samuti valmistab ja müüb ta mutilõkse ning vajaduse korral käib loomadega kohapeal võitlemas.

Loodus nendib, et põhimõtteliselt võib muttidest lahti saada ka nii, et passid hommikul labidaga värskete kuhilate juures ja kaevad nad välja, paraku võib tabamiseni kuluda kolm-neli tundi. Suur abi on tema sõnul osavatest koertest või kassidest, kes mutte jahivad ja välja ajavad.

Lihatoiduline loom

Tänavuse muttide rohkuse kirjutab Antti Loodus eelmise väga paksu lumikattega talve arvele, mis oli neile igati soodne. «Kui pojad pesast välja löödi, läks kõikjal kõvaks mürgeldamiseks. Loomakesed rajavad endale püsielupaiku, käike ja tunneleid ning otsivad toitu.»

Mutid jahivad Looduse sõnul vihmausse ning putukaid ja nende vastseid. Saagiks langevad ka karihiired, hiired, rotid, konnad, sisalikud ja maod. Päevas sööb mutt peaaegu oma kehakaalu jagu toitu, aastas koguni 36–37 kilo vihmausse.

«Mutt on tark loom. Suurimast teadaolevast muti toidukambrist leiti 1200 ussi, kes kaalusid kokku kaks kilo. Kõik nad olid eesosa ärahammustamisega liikumisvõimetuks tehtud,» kõneleb Loodus.

Kõige hõlpsam on mutil toitu jahtida peenras, sest seal pole juuri, mis teda takistaks. Liiati on huumusrikkas paigas rohkesti vihmausse.

Mõni lõks on väga ohtlik

Mutilõksud jagunevad Antti Looduse selgitust mööda pindmisteks, poolpindmisteks ja maa-alusteks. Toimivad need aga tema arvates kõik. Osade ülessättimine võib lihtsalt üsna keeruliseks osutuda. «Mõned on isegi ohtlikud: oskamatu paigaldaja võib oma sõrmeluud sodiks teha.»

Loodus rõhutab, et lõkse üles panema hakates tuleb muttide tegutsemisele mõelda ja õiged kohad leida.

«Inimesed kirjutavad tihtipeale, et mõni lõks absoluutselt ei tööta. See on valejutt! Nad lihtsalt ei oska püüda,» räägib ta. «Kui kusagilt käigust saab mõne muti kätte, siis nädala pärast tasub selle koha uuesti üle käia, sest uued mutid võivad omakorda sisse tulla.»

Võluvitsa nende loomade vastu Looduse sõnul ei ole. «Peab olema piisavalt mutiviha ning tuleb selgeks teha, kes ta on ja kuidas teda püüda. Kinni tuleb nabida ka naabri mutid – pelgalt peletamine pikas plaanis kasu ei too, sest nad ju paljunevad.»

Veel toonitab Loodus, et lõkse tuleks paigaldama hakata kevadel varakult – mutid tegutsevad aasta ringi.

Muttidest lahtisaamiseks kasutatakse ka kõikvõimalikke peletavaid vahendeid, näiteks pannakse käikudesse kassijunne või mootoriõli. «Olen kuulnud ka seda, kuidas käikudesse juhitakse auto summutist väljaheitegaasi. See aga reostab maapinda ja salvkaevusid,» märgib Loodus ning räägib, et muti koonul on karvad, mis on sadu kordi tundlikumad kui teistel imetajatel. «Need on kõige tundlikumad tervel planeedil! Ta võib mitme meetri peale vihmaussi värinat kuulda. Seega võivad ka muud vibratsioonid tema elukeskkonda häirida. Ja mida rohkem teda peletada või haisutada, seda enam ta kaevama hakkab. Ta teeb uued käigud väga kiirelt – paari päevaga on need valmis.»

Muttide peletamiseks mürkide kasutamine on Looduse meelest väga kahtlane: «Mis tahes mürk mõjub keskkonnale halvasti. Pealegi mutimürke Eestis ei ole ning hiire- ja rotimürke mutid ei söö.»

MUTT

Mutt ehk Euroopa mutt (Talpa europaea) on mutlaste sugukonda muti perekonda kuuluv imetaja.

• Mutil sünnib tavaliselt kaks kuni seitse poega. Umbes viie nädala vanusena ajab ema nad enda juurest minema.

• Mutid on väga raevukad loomad: nad kaitsevad oma territooriumi ja kihutavad välja iga sissetunginu. Isaste muttide vahel käivad ägedad võitlused, nad võivad üksteist isegi ära süüa.

• Mutid on suurejoonelised kaevurid: nende käikude ja tunnelite süsteemid võivad olla mitmetasandilised. Aja jooksul võivad need kokku kukkuda ja maa vajumist põhjustada.

• Tunnelsüsteeme vajavad mutid toidu kättesaamiseks. Neid rajades võivad loomad gruppidena tegutsedes maa alt välja tuua mitu kuupmeetrit mulda.

Allikad: Gustav Siniväli, Antti Loodus