Mulgid kääritavad Eesti suurimale joogitootjale kindlustunnet

Märtsis möödub kaks aastat sellest, kui A. Le Coq ostis 49 protsenti aktsiaseltsist Karme. Tarmo Noop, kuivõrd on toonane investeering end õigustanud?

Selle ostuga pidasime silmas ennekõike Karme veinitootmist. Olime kahe aasta eest olukorras, kus meil ei jätkunud veini, millest siidrit teha. Pidime toorainet kokku ostma paljudelt tootjatelt ning seetõttu oli keeruline hoida lõpptoodete ühtlast kvaliteeti. Karmesse vähemusosalust soetades ostsime niisiis ennekõike kindlustunde, et meil on alati vajalik kogus kindla kvaliteediga veini. Praegu on kõik A. Le Coqist, aga ka meie Läti sõsarettevõttest Cesu Alus tulevad siidrid tehtud just Karksi veinist.

Kuidas olete rahul Karksi veini kvaliteediga?

Karme veinitootmise tehnoloogilist poolt ei saa muidugi pidada homseks ega ka tänaseks päevaks. Nad tegutsevad omal traditsioonilisel moel. Aga meie kaasabil on tootmisprotsessi muudetud nii, et kvaliteet oleks kogu aeg garanteeritud. Oleme rahul.

Kaks aastat tagasi mängisite möödaminnes ka mõttega, et võib-olla peaks A. Le Coq lähedase partnerina aitama Karmel oma õllemarke paremaks muuta ja turustada.

Kõik tootemarkide arendused käivad nõukogu kaudu ja seal oleme oma sõna sekka öelnud. Seni on põhirõhk olnud siiski Karme äriskeemi efektiivsemaks muutmisel. Samas näen, et tal võiks väiketootjana olla oma kindel koht Eesti õlle- ja kaljaturul, aga ka muude jookide tootjana.

Põhja-Lätis Viljandi sõpruslinna Valmiera külje all on kohalikust pruulikojast mõne aastaga kujundatud tubli turismi­objekt. Huvitav, miks meil Eestis pole analoogsetel väikestel pruulikodadel lööki?

Ma ei ole teiega nõus. Neid on hakanud meilgi päris jõudsalt peale tulema. Alles hiljuti nägin teleuudist sellest, kuidas Saaremaal avati pruulikoda. See trend on ka Eesti õllekultuuris täiesti olemas.

Mis puudutab Karksi õlletootmist, siis nõukogu tasemel on aktiivne arutelu käimas. Mõtted liiguvad. Loomulikult tuleks Karmes uue hingamise andmiseks seadmetesse investeerida. Selle poolest on lätlastel eelis, sest Eestis pole ettevõtluse arendamise sihtasutusel õigust toetada tegevusi, mis on seotud alkoholi tootmisega. Nii ongi seni Karme puhul olnud peamine eesmärk tagada vanade seadmete baasil korralik rahavoog, et tekiks võimalus tulevikus omal jõul investeerida.

Millised on Eestis lahja alkoholi tootmise suunad laiemalt? Vahepeal räägiti palju vajadusest jookide alkoholisisaldust vähendada.

Suurte tootjate puhul on see suund tõepoolest paika pidanud. Võtsime vastu eneseregulatsiooni koodeksi, millele andis heakskiidu ka konkurentsiamet. Sellest lähtudes oleme kahandanud nii õllede kui ka long drink’ide ja siidrite kangust.

Õlu käärib loomulikul teel maksimaalselt 12–13 kraadini ja kümmekond aastat tagasi oli nii kangeid õllesid meie poodides saadaval üksjagu. Nüüd enam pole. Kõige kangem õlu, mida A. Le Coq praegu toodab, on seitsmekraadine.

Kuivõrd see suund võiks süveneda? Kas me võime kunagi jõuda sinna, kus on praegu Rootsi? Seal on kõige kangem õlu, mida toidupoes müüakse, 3,5-kraadine.

Loodan, et me ei jõua mitte kunagi sinnamaani.

Miks?

Õllemeistrid ütlevad, et ideaalne maitsebukett tuleb selle joogi puhul välja umbes viie kraadi juures. Alkohol teadupärast võimendab maitseid – sellepärast on ka näiteks enamikus Kalevi kommivabriku toodetes piiritus või mõni muu alkohoolne jook. 3,5-kraadiste õllede domineerimine ei peaks olema eesmärk, mille poole püüelda, sest selline jook võib küll janukustutajana asja ära ajada, aga maitseelamust pole sealt oodata.

Kui me räägime alkoholipoliitikast, siis ei saa jätta märkimata, et Eesti õlleturg on alates 2007. aastast järjekindlalt kahanenud. Eelmisel aastal oli langus 5,5 protsenti.

Suurte, kaheliitriste pakendite osatähtsus on selgelt vähenenud ning on Balti riikides konkurentsitult väikseim. Lätis ja Leedus müüakse enam kui pool õllest plast­pudelites. Meil jääb see näitaja alla 30 protsendi. Siin on märgatav proportsioonide erinevus, mis on sündinud Eesti tootjate teadlikust vastutustundlikust tegevusest.

Kui ma palun teil õlletöösturi rollist välja astuda, siis millise hinnangu te annate eestlaste alkoholi tarbimise kultuurile?

Õlut ja siidrit juuakse Eestis kõvasti vähem kui näiteks Soomes. Seega peitub meie probleem ennekõike kanges alkoholis, mille tarbimises oleme Euroopa Liidus esimesel kohal. Kui lahja ja kange alkoholi proportsioon terviktarbimises oleks samasugune nagu Soomes, ei oleks meie absoluutne alkoholi tarbimine mitte kümme, vaid seitse liitrit per capita.

President pühendas suure osa oma tänavusest vabariigi aastapäeva kõnest alkoholi liigtarbimisele. Tundub, et see teema tõuseb ühiskonnas aina jõulisemalt fookusesse. Kas A. Le Coq arvestab sellega?

Selge on see, et alkoholi müümine ja tootmine ei lähe kergemaks, vaid ikka raskemaks. Sellepärast me polegi keskendunud ainult õlletootmisele, vaid jookidele kõige laiemas mõttes. Tahame olla edukad kõikides segmentides, kaasa arvatud alkoholivabade jookide segmendis. See maandab riske.

Lisaks oleme pööranud pilgu välismaale. Ekspordime enam kui 20 riiki.