Korrektsuse huvides olgu rõhutatud, et Karksi-Nuia noormehe Margus Hundi valimine maailma parimaks nooreks kergejõustiklaseks pole veel kinnitust leidnud. Lõplik selgus saabub alles 12. novembril, kui Monacos leiab aset Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu traditsiooniline aasta lõpu galaüritus.

Tõsi on muidugi see, et üheski maailmajaos ei paista olevat juuniorsportlast, kes võiks Hundile selle ihaldatud tiitli saamisel konkurentsi pakkuda. Mitte kellelgi teisel pole õnnestunud lõppeval hooajal pälvida kahte maailmameistri tiitlit ega nende kõrvale veel uut maailmarekordit asetada. Hunt on tõepoolest maailma parim — meie võime seda juba praegu öelda!

Ainuüksi kutse tänuüritusele tõestab seda, et hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolis õpinguid alustanud Viljandimaa poiss on end juba suurte tähtedega Eesti spordiajalukku kirjutanud. Varem on Monaco pidulikul üritusel käinud vaid olümpiavõitja Erki Nool, kellest ei saa siinse kergejõustiku arengust kõneldes üle ega ümber.

Täna on taas paslik märkida, et ka Kesk- ja Lõuna-Eesti kasinates oludes on võimalik oma klassi tippu jõuda, kui selleks füüsiliste eelduste kõrval jätkub tahtejõudu ning tarku nõuandjaid ja õpetajaid. Margus Hundil on neis asjus vedanud ja loodetavasti ei jää ta viimaseks silmapaistvaks tulevikulootuseks.

Teisalt on selge, et üksnes noorte tahtejõule ja auahnusele lootes pole mõtet eriti roosilisi tulevikuplaane teha. Selleks, et võimalikult palju sportlasi suudaks end ka edaspidi maailma tippu murda, on tarvis korralikke treenimistingimusi alates korralikest koolistaadionidest ja spordisaalidest ning lõpetades suuremate võistlusareenidega. Selles osas on olukord paraku ideaalist kaugel.

Näitena võib tuua Margus Hundi püüdluste kasvulavaks olnud Karksi-Nuia Gümnaasiumi staadioni, mis vajanuks juba aastate eest uuendamist. Umbes samasuguses seisus on valdav osa koolistaadionidest, asugu need siis maal, maakonnakeskustes või pealinnas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0