Rebaseretkest võttis osa ka maleva uus pealik kapten Ülar Vomm, kes on ametis olnud vaid paar kuud. Foto: Priit Silla

Selle pikkus oli kolmkümmend kilomeetrit ning kaitseliitlased läksid rajale relva ja seljakotiga.

Marsruut kulges seekord kõrvalisi teid pidi Viljandist Ramsile, edasi Päidre kaudu Looti ning Paistu, Viiratsi ja Sammuli kaudu tagasi staapi Peetrimõisas. Liiguti kiiruse peale. 26 alustanust lõpetas 17.

«Soe sügispäev oli tore retke algul, aga juba teisel tunnil muutus see koormavaks. Higi lausa voolas,» kirjeldas maleva propagandapealik Priit Silla.

Raskeimaks lõiguks kujunes maastikurada Paistust Looti. Mõnel pool olid teelt kadunud suunaviidad, teisal jälle vaatasid maaomanikud viltu, kui relvis mehed üle nende maade läksid.

Peale meeskaitseliitlaste võtsid retkest osa neli noorkotkast ja üheksa õrnema soo esindajat, kelle hulgas oli kolm Punase Risti liiget. Pooled osalejatest lõid kaasa ka mullusel retkel.

Retke võitjateks tulid Suure-Jaani noorkotkas Ragmar Koks meeste poolelt, Relly Virgla naiskodukaitsest ja Ave Puru Punasest Ristist.

Retkelisi saatis kolm sõidukit, et võtta peale neid, kellel hing ihust tugevamaks osutus.

«Marssijaid võis veel mitu päeva hiljem kõnnakust ära tunda. Olid ju major Alfons Rebane ja tema rebasekutsikateks hüütud mehed 1944. aasta septembri lõpul jalad hellaks marssinud, kui Valgast üle piiri minnes hüvastijätupilgu Eesti poole viskasid,» kõneles Priit Silla.

Urn Alfons Rebase tuhaga jõudis Eestisse tagasi kümmekonna aasta eest. Niinimetatud rebaseretke traditsioonile pandi alus mullu.

Kaitseliidu Sakala malev korraldab igal aastal veel Laidoneri marssi, nooremate meeste sõduriproovi ja suurt sügisest näidisõppust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5