Aadlik Timotheus von Bocki (Peeter Tammearu) ja tema talutüdruku verd naise Eeva (Triinu Meriste) teod ja tunded pakuvad mitut tõlgendamisvõimalust. Foto: Tarvo Vridolin

«Keisri hull» on lugu mehest, kes ei karda maailma vägevaile tõde näkku öelda ja suudab iseendaks jääda ka siis, kui temalt on kõik ära võetud. Kunagi Põhja-Viljandimaal Võisiku mõisas reaalselt elanud ja hulluks peetud aadlimeest Timotheus von Bocki kehastab Peeter Tammearu, kes on ühtlasi Jaak Alliku kõrval üks lavastaja.

«Keisri hull» on kahtlemata suurteos. Selle kohta on isegi väidetud, et tegu on otsekui sümfooniaga. Niisuguse romaani dramatiseeringu lavaletoomine on küllap julge samm.

Tegemist on kahtlemata maailmas ühe tuntuma eesti kirjaniku teosega. Iga suure asja ees on veidi hirm: kõhklesime, kas meie lähenemisnurk on õige ja viljakas. Võtsime aluseks Krossi enese dramatiseeringu. Kui tõsiselt teha, läheb paraku ikka nii, et töövariant hakkab natuke muutuma. Üht-teist muutsime ka teadlikult. Loodan, et vanameister ei pahanda: tahaksime tema teost ju võimalikult kontseptuaalselt välja tuua.

Kross lõi «Keisri hullu» sügava okupatsiooni tingimustes ja sealt peegelduv allegooria on ilmselgelt protest toonase aja vastu. Klassika on teadagi hea ka selleta, et keegi peaks talle vägisi tänapäevasust külge pookima.

Küsimused, millega kirjanik oma raamatus maadles, ei aegu kunagi. Mida rääkida oma lapsele? Millist tõde peaks tema kuulma. Või kuidas suhtuda omaenda minevikku? Kuni küsimuseni, kas see lugu räägib Timotheus von Bockist või tema naisest Eeva Mättikust. Nii et kui olen midagi peljanud, siis ainult seda, kas kõnealune teos räägib läbi teatri.

Vaatajate hulgas on kindlasti nii inimesi, kes on sellega väga hästi tuttavad, kui neid, kes pole sellega kokku puutunud. Niisuguse mahuka materjali puhul oli väga keeruline säilitada terviklikkus, et etendust suudaks jälgida ka see, kes pole raamatut lugenud.

Krossi tekst on aegumatu, ent metsikult tihe ja pakub küllap erakordselt palju instseneerimisvõimalusi.

Põhimõte polnud teha mingit omaette instseneeringut. See oleks olnud võimalik, aga kui vaadata, kuidas Kross ise on teinud. Mõni teine oleks komistanud samade asjade otsa, võtnud samad stseenid.

Dialoogi, mida lavastada tasub, või stseene, mis kätkeksid visuaalset dramaturgiat, polegi nii palju. Kujutlen, et see, kes asja kallale asub, leiab end enam-vähem samade stseenide keskelt. Küsimus on selles, kui palju kasutada puhast jutustavat teksti ja literatuursust ning milliseid liine kaasa haarata. Meile tundus, et dramaturgiliselt oleks õigem teost tihendada.

See polnudki nii ammu, kui Eestis plaaniti teha «Keisri hullust» väga ambitsioonikat filmi. Lavastajatoolil pidi istuma Roman Baskin ja nimiossa oli mõeldud Gérard Depardieu isiklikult!

Olen sellest kuulnud. Kui raha taha asjad seisma ei jää, pole miski võimatu. Mul tekiks, tõsi küll, küsimus, mida kõnealune tekst niisugusele näitlejale ütleb. Samuti tundub, et meie lavastajate ettevalmistus peaks sellisel juhul olema natuke sügavam — on ju näha, kuidas valmivad meie kodumaised seriaalikesed ja kui kesiseks jääb neis töö, mida näitejuht teeb näitlejaga. Ka stsenaarium peaks millelegi vastama. Küll aga võiksid venelased selle meiega koos ette võtta.

Andrei Tarkovski olevat muide jõudnud «Keisri hullule» stsenaariumi kirjutada.

Võiks ju tõesti Venemaalt järele uurida, mis sellest saanud on.

Kui järele mõelda, siis ega Krossi olegi väga palju filmiks tehtud. «Kolme katku vahel», telelavastus «Wikmani poisid» ja ungarlaste «Michelsoni immatrikuleerimise» versioon.

Paras pähkel on ta kindlasti. Muidugi pole ka «Tõest ja õigusest» filmi. «Kolme katku vahel» oli õigupoolest ammu põlve otsas tehtud telefilm.

Bocki lugu on sügavalt seotud Venemaaga ja Eesti on pelgalt ääreala, kuhu tegevus on sattunud. Ajaloolaste arvamus on ühene: nende meelest on tegemist ülemäärase fantaasiaga. Aga eks see olegi ajaloolasest kirjaniku mängumaa. Kui oleme suutnud ühe inimese põrmust tõsta, temalt tolmu maha raputada, siis saavutame surematuse.

Timothy von Bock pole õieti eesti rahva kangelane. Huvitavad on selle juures tärminid, aastad. Bock elas üheksa aastat vangistuses ja pärast seda veel üheksa aastat. Kummaline küll, kui selle aja jooksul jõuab inimene järeldusele, et midagi pole muutunud: vangistus kestab.

Mil määral mängis materjalivalikus rolli tõik, et tegevus leidis aset Viljandimaal?

Eriti vist mitte. Seda on küll tore mõelda ja niisuguseid kohti tasub külastada, aga valik lähtus pigem sellest, et Kross on üks minu lemmikkirjanikke ning austan tema loomingut piiritult.

Ühel hetkel tundsin, et asi on sealmaal. Oli tahtmine teda uuesti teha ja juhtida inimesed paariks tunniks Krossi maailma. Teinekord pole süttimiseks vaja kuigi palju. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et selle ette võtsin.

Mõistagi võiks kõike teha rikkamalt ja suuremalt. Me pole taotlenud tohutuid massistseene, pigem on tegemist kammerliku lavastusega. See-eest on palju kasutatud valgust. Etenduses on üle 160 valguspildi, nii et seda teistes teatrites näidata on äärmiselt keeruline.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3