Otsekohese jutu poolest tuntud rahandusminister Jürgen Ligi kummutab väite, justkui oleks ta kaotanud usalduse Eesti ettevõtjate vastu. Küll aga lubab ta edaspidigi pingutada selle nimel, et maksupettusi äriajamise loomulikuks osaks pidavad firmajuhid end Eestis võimalikult ebamugavalt tunneksid.
Jürgen Ligi, mis on teie töö kõige tähtsamad märksõnad lähikuudel?
Aasta pärast on riigikogu valimised. Nelja aasta pikkune valitsemisperiood hakkab otsa saama ja koalitsioonilepingusse kirjutatu on põhimõtteliselt täidetud. Seega on nüüd jälle uute eesmärkide seadmise ja muudatuste aeg.
Mina keskendun eeskätt väikestele maksupoliitilistele parandustele, mis vajavad ärategemist. Suuri muudatusi pole vaja.
Mis teid konkreetselt häirib?
Tööjõumaksud. Kui muude maksude poolest oleme Euroopas keskmiste seas, siis tööjõumaksud on meil pigem kõrged. See pärsib konkurentsivõimet ja maksudistsipliini.
Koormus tuleb üle vaadata. Aga ma ei kavatse seda kindlasti teha valimiste-eelse võidujooksu korras stiilis «kes toredamaid numbreid pakub». Tegeleme ikka konkreetsete arvutustega: mis on võimalik ja kust asemele saaks.
Lisaks oleme võtnud vaatluse alla kogu ahela, kus varastatakse. Suuremad algatused puudutavad käibemaksu, aga kindlasti on oluline ka töötamise register, mis peab ümbrikupalga maksmise keerulisemaks muutma.
Tänavuse riigieelarve arutelu aegu pälvisite enim tähelepanu sellega, et soovisite käibemaksupettuste vähendamiseks kärpida firmasõidukite maksusoodustust ja muuta kohustuslikuks kõigi üle 1000-euroste arvete deklareerimise. Selle taustal kõlas mitmel pool nurinat, et te olete kaotanud usalduse ja lugupidamise Eesti ettevõtjate vastu.
Kogu minu poliitiline karjäär on olnud majanduskeskne ja ettevõtjasõbralik. Samas olen alati pidanud tähtsaks ausat konkurentsi ning mind on selle eest ka tunnustatud.
Kui sa hakkad varastamisele vastu, siis saad ka vaenlasi. Kahetsusväärselt on mõni organisatsioon otsustanud oma huve kaitsta rünnates ja ma olen olnud sunnitud seda klaarima. Nii mina kui maksuamet peame arvestama, et meie vastas seisavad inimlik alatus ja suur raha. See ei kehti loomulikult kõigi ettevõtjate kohta, aga need, kes on harjunud raha kõrvale toimetama, on väga huvitatud meie maine kahjustamisest.
Eks ma siis muudkui selgita. Juba mitu kuud. Olen kirjutanud kümneid lehekülgi seletuskirju. Olen seda teinud niikaua, kuni vastaspoolel pole olnud enam midagi asjalikku öelda. See on tehtav. Suurem probleem on see, et eelnõud ei taha riigikogus liikuda ja ühe saatis ka president tagasi.
Kui suur pettumus oli teile uudis, et võimuliidu liikmed võtavad parlamendis ettevõtete autode käibemaksu muudatuste paketi täies tükis tagasi?
Väga suur pettumus. Sisulises mõttes ei ole selle eelnõuga ju probleemi. See, et sa saad firmale ostetud auto pealt käibemaksu tagasi, on lihtsalt kümne aasta eest seadusesse kirjutatud viga, mis tuleb ära parandada. Kui me astusime Euroopa Liitu, siis lihtsalt tõlgendati üht direktiivi teisiti ja muudeti seadust.
Nüüd, kui me tahame seda tagasi pöörata, tehakse nägu, nagu see oleks ennekuulmatu uudis, nagu hakataks kedagi röövima. Tegelikult ei hakata. Firmale auto ostmine jääks ka edaspidi soodsamaks, sest pool käibemaksust tuleks ikkagi tagasi. Muide, enamikus Euroopa riikides ei tagastata firmale ostetud sõiduauto pealt ühtegi senti.
Räägime pisut ka Euroopa majandusest ja rahandusest laiemalt. Poolteist aastat tagasi Sakalale intervjuud andes sülgasite Lõuna-Euroopa, eeskätt Kreeka suunas tuld ja tõrva. Mis pilguga te praegu sinnapoole vaatate? Kuidas Euroopa on finantskriisi lahendamisega hakkama saanud?
Asi on läinud visalt. Vead on sügavad ja võlad suured ning Euroopa konkurentsivõime on seetõttu endiselt murekoht.
Aga edenemist on. Oleme loonud Euroopas senisest hoopis erineva majanduspoliitilise raamistiku, mis ei luba enam eriti ülekulu. Reeglid pole küll kuigi karmid, aga siiski sellised, mis sunnivad nüüd riike eneseparandusele.
Kreeka on oma reformidega muidugi kõige õnnetum näide. Nad on olnud ebastabiilsed. On olnud aegu, kui teatud poliitilistel põhjustel ei juhtunud seal mitte midagi. Ja et viimastel kuudel on nende eelarve seis suhteliselt korralik, on hakatud juba kokkulepitud asju vaidlustama.
Kui rääkida tule ja tõrva sülitamisest, siis üle-eelmisel eurogrupi nõupidamisel läks päris teravaks sõnavahetuseks ja ma pidin IMF-i (rahvusvaheline valuutafond – toimetus) toetuseks sõna võtma. Tegelikult ei olnud see muidugi mingi sülitamine, vaid minu viisakas vormis abi nendele organisatsioonidele, kellega Kreeka kippus vaidlema.
Nii et mentaliteet pole ikkagi muutunud.
On ikka. Aga palju sõltub konkreetsetest inimestest. Mõnda parandab ainult haud. Endiselt leidub neid, kes arvavad, et kui nad on seni saanud võõra raha eest hästi võlgu elada, võiks see edaspidigi nii olla. Niisugust suhtumist on Kreeka tänavatel ikka veel näha ja see on ka mõistetav, sest ühiskondlikud muutused ei sünni kunagi väga kiiresti.
Õnneks on Kreekas praegu valitsus, kellega saab asju ajada. Võinuks palju hullemini minna, sest neil on parlamendis väga äärmuslike vaadetega parteisid, kelletaolisi meie siin ei suuda õieti ettegi kujutada.
Samas on Küproselt tulnud pigem positiivseid uudiseid, ehkki algul tundus, et seal läheb veel hullemini kui Kreekas. Seal on teistsugune mentaliteet ja saadakse paremini hakkama, mis tõestab, et väga palju on kinni tahtmises ja rahva ettevõtlikkuses. Väga palju sõltub sellest, kui kiiresti suudetakse uus tegelikkus omaks võtta