Veri on endiselt paksem kui vesi

Tanel Joamets on Viljandis ikka esinenud. Eelolev kontsert on varasematest erinev: pianist on publiku ees koos löökpillimängijast pojaga, kellega koos on mängitud aastast 2008. Tanel Joamets töötab pedagoogina EMTA-s ja Tartu Elleri koolis, kontserte on ta andnud Euroopas, seega ka Eestis. Tõenäoliselt on ta ainus kodumaine muusik, kes regulaarselt esineb Venemaal, viimasel ajal ka Kashastanis. Seda juba enam kui tosin aastat pärast võidukat esinemist Moskvas Skrjabini nimelisel rahvusvahelisel pianistide konkurssil. Tiit Joamets (18), kes praegu õpib nii EMTA-s kui Belgias, sai esimese suure rahvusvahelise tunnustuse mullu sügisel Itaalias, pälvides Montesilvano rahvusvahelisel löökpillimängijate konkurssil esimese preemia ja ta kuulutati parimaks vibrafonimängijaks oma vanuseklassis.
Õnnitlen sind, Tiit Joamets, esimese rahvusvahelise tunnustuse puhul! Et sellest aru saada, ütle palun, mis seal Montesilvanos toimus?
Seal leidis aset suur löökpillifestival, mis kestis seitse päeva. Lisaks konkursile olid ka kontserdid ja meistrikursused, mida juhendasid maailma tipptegijad. Nendest oli moodustatud ka žürii.
Kas konkurents oli tihe?
See festival ja konkurss leidis aset 11. korda ja tegemist on kasvava sündmusega. Konkursile oli registreerinud 180 osalejat 29 riigist, enamik Euroopast ja Aasiast ning üksikud USA-st ja Austraaliast. Konkurss oli jagatud viide pillirühma ja eri vanusegruppidesse. Lõppkontserdile valiti 13 võitjat, tase oli ühtlaselt kõrge. Mina võistlesin vibrafoni keskmises vanusegrupis, finaali pääsemiseks tuli end tõestada kolmes voorus. Tunnustust vastu võtta oli ikka suur au.
Tanel Joamets, sinu konkursside võidud jäävad aastakümne(te) taha ent mõjutavad praeguseidki tegemisi. Ilmselt oled sa viimasel kümnendil enim Venemaal esinenud eesti interpreet.
Jah. Muudkui käin seal ja annan kontserte nii suuremates kui väiksemates linnades. Suur maa, kümne ja enama aastaga olen esinenud 80 linnas, mitu paika olen muutunud minu «püsikundeks». Geograafia järjest laieneb.
Oled seega seal oodatud interpreet. Kui suured on saalid ja publikuhulgad?
Saalid erinevad suuruse ja kõla poolest. Mulle meeldivad kammerlikumad esinemispaigad, aga teinekord peab publik suuremas saalis pisut hõredamalt istuma. Keskmiselt on 150 kuulajat, ent paiguti on see erinev. Mõnikord on sada, mõnikord rohkem kui kakssada.
Pianistil on üldiselt mugav liikuda – pilli pole vaja pakkida. Kuidas on klaverite olukord suurel Venemaal
Klaverite tase on kõikuv. Suurtes oblastikeskustes on korralikud Steinwayd ja sümpaatsed Bechsteinid. Aga olen mänginud ka 1970–1980. aastail valmistatud Estonia klaveritel, mis pole küll Steinwayd, aga istuvad minu «käpale» mugavalt – olen ise ju selle margi peal üles kasvanud. Tähtsam kui klaver on kohalik häälestaja-hooldaja. Seda oleme Eestiski kogenud kuidas ühe mehe käe all pill õitseb, teise all aga närbub.
Nii pika aja jooksul on sul kindlasti Venemaal tekkinud püsituttavaid. Eestis levitatakse ikka «Vene karu» hirmujutte, kas sa oled end seal ka nii-öelda vaenlasena tundnud?
Poliitiliste teemadega pole ma absoluutselt kokku puutunud! Need inimesed, kes tulevad kontserdile, on normaalsed! Venemaal on lõhe valitsuse ja rahva vahel, aga kontserdipublik on soe, tänulik, avatud ja helde. Olen pärast kahetunnist põhikava mänginud 30–40 minutit lisalugusid.
Kuidas sündis eelolev kontsert «Helin». Sama pealkirja kasutas ka 15. detsembril esinenud Kristjan Randalu koos Prezioso keelpillikvartetiga. Nende «Helin» oli inspireeritud Juhan Liivi luuletusest.
Tanel Joamets: Vabandust, aga plagieerida pealkirja küll ei tahtnud. Lähtusime, et meil on kasutusel helisevad löökpillid: marimba, vibrafon, kellamäng. Tiidu põhihuvi ongi praegu helisev vibrafon. Sealt meie teema ja idee. Ja Arvo Pärdi tintinnabuli muusika on otseses seoses kellade ja helinatega. Temalt on kavas kaks pala.
Tiit Joamets: Kava tervikidee tuli isalt ja mul on hea meel temaga lava jagada. Isegi kui muusikamaitsed on pisut erinevad, mahume ära.
Tanel Joamets: See kava on kombineeritud üksi ja ansamblis musitseerimisest. On ka soolopalu ja koos esitatav Pärdi «Fratres» või Saint-Seansi Rondo capriccio on teosed soleerivale viiulile vastavalt kas klaveri või orkestri saatel, siis meil on viiulipartii seatud löökpillidele ja orkester klaverile.
Loodetavalt ei jää see teie duo viimaseks suuremaks ühismusitseerimiseks?
Tanel Joamets: Esmalt lausun, et kava kujunes selliseks põhjusel, et kammerlikku originaalloomingut klaverile ja löökpillidele pole just palju. Tulevikku silmas pidades – hakka või ise kirjutama! Meil on ka suured tegemised omaette. Ent meie koosmängus on seda «geneetilist» ühist hingamist – veri on ikka paksem kui vesi. Nii, et...

Kommentaar:
Aivar Trallmann,
korraldaja
Tanel Joamets on Viljandis andnud päris mitu meeleolukat klassikalise muusika kontserti. Nii kaheaastase intervalliga. Mulle kui korraldajale avaldas algul survet Marge Loik. Edasi läks iseenesest. Tunamullu jõudis ta ka džässiklubisse. Muidugi tema Skrjabini või Mozarti interpretatioonid on klass omaette, ent ta on suurepärane improvisaator. Muusikud soovisid küll seda kava korraldada Jaani kirikus, mis oleks kõlaliselt parim. Paraku tekkis hirm, et vajalikke soojakraade kirikusse pumbata käib üle jõu. Aida ja kiriku klaver on sarnased, siin ebakõla ei teki. Lihtsalt on soojem, kellad helisevad paremini ja publik saab esinejail lähemal istuda.