Peeter Jürgens (vasakul), Andres Oja ja Margus Vaher lavastuses «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)». Kõige vodevillilikumaks peab arvustaja neist Andres Oja arvukaid ümberkehastumisi. Foto: Tarvo Vridolin

Vodevill on lühike kergesisuline lauludega komöödia, mida iseloomustavad sõnad «rahvapärane», «kiire» ja «tabav». Vodevilli kõrgaeg jäi Inglismaal XIX sajandi lõppu, mil ka Jerome K. Jerome oma «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)» kirjutas.

Anekdootlike lugude rida

Oleg Titovi värske lavastuse puhul on täidetud komöödia huumorinõue (sellele aitab kõvasti kaasa algtekst ning briti huumor eestlaste peal töötab) ja laululine osa, kuid ajaliselt on liiale mindud. Anekdootlike lugude kulminatsioon saabub küll kiiresti, aga eriti esimene vaatus kipub jääma pelgalt nende esitamiseks.

Nii et tempo on aeglane ning seda venitavad veelgi laulud, millel pole seejuures lisaväärtust.

Teises vaatuses on tegevustikku rohkem, laule vähem ning lugu tempokam. Ilmselt mõlemat korraga ei saa: mängida naljakat lauludega lugu ning samal ajal avada tegelaste karaktereid ja panna publikut mõistma, kuidas sõpruse hoidmine (koos)tööd nõuab.

Vodevillilikem on kõrvaltegelane

Kuigi kerge komöödiažanr ei eeldagi mõttetihedust ja sisukust, eeldavad seda nii Jerome K. Jerome’i väärt teos kui lavastaja väljaöeldu, et inimeste otsused ega väikseimgi ajaviiv ei tohi lähtuda sellest, kuidas hetkel on hea, vaid silmas pidades seda, kuidas säästa sõpru(st).

Jerome (Arvi Mägi), George (Margus Vaher) ja Harris (Peeter Jürgens) moodustavad üsnagi ühtlase kolmiku, kes aastate jooksul on kokku kasvanud ning kes üksteise eripäradega juba ette arvestavad. Kolmikule sekundeerivad Jerome’i koer Montmorency (Peeter Konovalov), kelle täita on ühtlasi kohustusliku klaverisaatja roll.

Kõigis ülejäänud osades astub üles meeleolukaid väikerolle loov värske ugalalane Andres Oja, kes välgukiirusel muutub liblikast vihmapilveks, sukeldujaks või voorimeheks, mängides eri tüübid eriilmeliseks. Teda toetavad peenelt välja töötatud kostüümid, parukad ja võltsninad (grimmi- ja parukameister Merle Saluveer).

Võiks lausa öelda, et Andres Oja humoorikad (ka laulvad) rollikesed olid selle lavastuse kõige vodevillilikum osa.

Tundub, et lavastamisel on suur osa energiast läinud nutikale lavakujundusele (kunstnik Jaak Vaus): söögitoast saab ühe hetkega Thamesi jõgi koos keskel kõrguva paadiga ning sellest omakorda külakõrts.

Lavakujundus on niivõrd hea, et hakkab lausa tekitama paralleelmaailmu. Kui Jerome kirjeldab Montmorencyt portselankoerana kummutil, tekib hetkeks võimalus, et ehk on ka reisi puhul tegemist teekonnaga mälusoppides. Just nii, nagu toast saavad mõne hetkega järvemaastik ja hotell.

Võrdlusjooned kodust

Meile, eestlastele, on selles retkes ka oma moraal: kas ei käitu me pahatihti nagu enam-vähem «Kolme mehega» samal ajal kirja pandud eestlaste kolm rännumeest viisk, põis ja õlekõrs, kes üksteise omapäraga ei arvestanud ning seetõttu oma jõeretkel hukkusid?

Lisaks õpetuseiva pakkumisele on Jerome K. Jerome’i tekst igati nautimist väärt. Seda tõestab veel kord ka «Thames’i Uudiste» värske number, mis igal külastajal endale soetada tasub.

LAVASTUS

Jerome K. Jerome’i «Kolm meest paadis (koerast rääkimata)» etendub Ugala väikeses saalis.

• Tõlkinud Tiiu Viires, dramatiseerinud Peeter Tammearu.

• Lavastaja Oleg Titov, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

• Osades Arvi Mägi, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Andres Oja ja Peeter Konovalov.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4