Hoolimata veel mõnel pool metsa all valendavaist lumelaikudest on sambla ja kõdu vahelt nina välja pistnud kausjad punakad seened.
Kirgas kevadseen püüab mööduja pilku
Tegu on hilissügisest kevadeni, eeskätt aga aprillist maini kasvavate harilike karikseentega.
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloog Kadri Pärtel ütles, et rahvasuus ja vanemas kirjanduses on harilik karikseen tuntud kui verev karikseen, ladina keeles Sarcoscypha coccinea, mida Eestis veel leitud pole.
«Segadus tuli sellest, et kuni nende karikseente Eesti eksemplaride kultuuris ehk laboris kasvatamiseni oli liik täpsustamata,» rääkis ta. «Seent uurides selgus, et Eestis on laialt levinud Sarcoscypha austriaca, kes on teisteski Euroopa maades väga sage. Nõnda muudeti ka eestikeelne nimi ümber harilikuks karikseeneks.»
Mükoloog märkis, et pealtnäha on verev ja harilik karikseen täiesti sarnased, erinevused on eoste idanemises ja need tunneb mükoloog ära mikroskoobi all. «Erialakirjandus ütleb, et verev karikseen kasvab enamasti pöögi- ja jalakaokstel, harilik karikseen põhiliselt lepal, aga ka teistel lehtpuudel.»
Harilik karikseen süüa ei kõlba, kuid pole raamatute andmeil ka mürgine. Mis aga juhtub, kui süüa söögiks kõlbmatuks märgitud seent?
«Ma ei oska seda öelda,» tunnistas Kadri Pärtel. «Mükoloogid on kirjeldanud, et hariliku karikseene maitse on mõrkjas. Küllap siis pole nii hea, et meie rahvas seda oleks sööma hakanud. See, millist seent süüakse ja millist mitte, on ju läbinud aastasadade katseaja.»
Kuigi näiteks teod maiustavad hariliku karikseene kallal päris hea meelega, ei tasu inimesel neist eeskuju võtta, sest selle pisilooma füsioloogia on midagi hoopis muud kui kahejalgsel. Tigu saab edukalt hakkama ka kärbseseenega.
«Ootame pisut veel, sest varsti, aprilli lõpul ja mai algul jõuab kätte heade söögiseente mürklite ja kurrelite ning kupatatult söödavate kogritsate aeg,» lausus mükoloog.
Ta lisas, et harilikku karikseent sobib koos samblatuti või kõdupinnasega koju viia ning kevadiseks ikebanaks seada.
Varakevadel võib looduses leida teisigi varajase viljumisega seeni. Need on harilikust karikseenest teistsuguse väljanägemisega lehterkarikseen, pisipahtlik, maapunnik, kobarik ja limatünnik. Ükski neist ei sarnane klassikalise kübarakandjaga.