Väga paljude inimeste armastatud viljandlase Siim Mandre matustel mängisid lahkunule kaunimaid viise teele kaasa sõbrad Olav Salu viiulil ja Sulev Unt klarnetil.
Sõbrad ja omaksed ütlesid Siim Mandrele hüvasti
9. veebruar 2002, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile Viljandi kultuurimajas olnud ärasaatmisel meenutasid Siim Mandret represseeritute klubi liige Harry Erm, pillimees ja sõber Rein Uusma, Memento klubi esindaja Ants Salum, Venemaa Inta laagri aegne kaaslane ja parim sõber Sulev Unt ning viiuldaja Olav Salu.
Talitust juhtis Endel Arba, mängis Viljandi puhkpilliorkester Ants Sombri juhatusel.
Viimsele teekonnale saatmiseks olid kultuurimajja kogunenud Siim Mandre kõige lähemad pereliikmed, naine Ludmilla, tütar Tiina abikaasaga ning lapselapsed, samuti Viljandi Linnavalitsuse esindajad, maakonna spordijuht, Sakala sõjameeste ühingu liikmed, Viljandi kultuurimaja töötajad, sõbrad, naabrid, head tuttavad ja paljud Siim Mandre võluva isiksuse austajad.
Siim Mandre sündis 17. oktoobril 1913 ja suri 5. veebruaril 2002. Ta oli eluaegne viljandlane, kui Tondi Sõjakoolis ning Siberis oldud aastad välja arvata.
Siim Mandre eestvedamisel ja ärgitusel peeti Viljandis 13. jaanuaril 1996 "põrgutulest läbikäinute" kokkutulek, mille tulemusena asutati rohkem kui sajast inimesest koosnev represseeritute klubi. Tänu Siim Mandre heale suhtlemisoskusele ja suurele elukogemusele kujunes klubist represseritutele meeldejäävate ettevõtmistega asjalik ja tihe kooskäimiskoht.
Siim Mandre on olnud üks Viljandi kõigi aegade tuntumaid jalgpalli väravahte ja poksijaid, linna esimesi suusahüppajaid, jäähokimeeskonna liige, suurepärane ujuja, hinnatud jalgpalli- ja malekohtunik ning kõva bridzhikäsi.
Siim Mandre kirjutatud on selle aasta algul esitletud Viljandimaa spordiraamatu mitu peatükki, kus kõneldakse spordiseltsi Tulevik ning poksi ja jalgpalli ajaloost.
Siim Mandre oli oma esimestel tööinimese aastatel lihtne poesell Ungersoni naha- ja jalanõudekaupluses, kust ta meelitati hurmava suhtlemisoskuse pärast esinduslikuks äriteenijaks Blumbergi riideärisse. Väga paljud viljandlased on kõrgelt hinnanud tema humoorikaid mälestusi noist aegadest ning õnneks on osa neist Mulgi Kuku raadioarhiivis ka helilintidel alles.
Mandrest kui heast pillimehest räägib see, et ta juba koolipoisina mängis maagümnaasiumi sümfooniaorkestris ning oli Viljandi dzhässorkestrite liige nii enne kui pärast sõda ja vahepeal Siberiski.
Siim Mandre põrm viiakse Tartusse kremeerimisele ja maetakse seejärel Viljandi Vanale kalmistule hauaplatsile, kus puhkavad ta vanavanemad, vanemad, õed ja esimene abikaasa Linda.
Aime Jõgi