Kadri Simson: Kas surmatunnini tööpostil? Ei!

Plaan pensioniiga tõsta mõjutab kõiki, kes on praegu 56-aastased ja nooremad. Kui riigikogus ei õnnestu seda ennatlikku sammu pidurdada, ei saa juba seitsme aasta pärast enam 63-aastaselt pensionile jääda.

Tuleb valitsusega nõustuda, et küsimus, kuidas maksta pensione, kerkib nii Eestis kui Euroopas päevakorrale üha teravamalt. Töötegijate ja pensionäride suhtarv järjest halveneb. Kuid väita, nagu oleks meil ainult kaks teed, kas tõsta pensioniiga või päästa valla võõrtööjõu sissevool, tähendab selget mahavaikimist.

KOLMANDAT lahendust, kuidas mainitud raskustega toime tulla, ehk toimivat tööpoliitikat ja suuremat tööviljakust pole paraku käsitletud.

Maksta pensione olukorras, kus tööta on üle 100 000 inimese, on sootuks midagi muud kui teha seda näiteks 30 000 töötu korral. Kui tööpoliitika toimiks, suudaks riik suurendada pensionideks vajalikku raha teenivate maksumaksjate hulka. Just sellega tulekski praegu tegelda, sest Eesti on tööpuuduse poolest praegu kahjuks Euroopa kehvemate riikide seas.

PEALEGI tegeleb Eesti riik sisuliselt ise oma töökäte välismaale lähetamisega: võõrsilt teenistuse otsimist on soovitanud nii Isamaa ja Res Publica Liidu kui Reformierakonna ministrid (Juhan Parts, Hanno Pevkur), samuti töötukassa. Kui varem olid peamised väljarändajad parimas tööeas mehed, siis nüüd on need naised vanuses 25—35 eluaastat ja ülikooli lõpetanud noored.

Tartu ülikooli demograafide andmetel on meil juba praegu 130 000 võõrsile läinud inimest. Pole vaja selgitada, kuidas mõjutab see, kui nad peaksid välismaale jääma, riigi pensionide maksmise võimet.

Eesti tööviljakus pole lääne tasemel, sest meil toodetakse kõrgema hinnaga kaupu ja teenuseid vähe. Ka seda arengusuunda saavad riik ja omavalitsused senisest ulatuslikumate ettevõtlustoetuste ja teiste sammudega toetada.

TULEB TÕDEDA, et Eesti tööpoliitika on üks Euroopa halvemini rahastatuid ja kui me midagi ei investeeri, ei saa ka midagi tagasi tulla. Suurema tööviljakusega majanduse loomine pole pelgalt ettevõtjate asi. Arenenud tööstusega maades sekkub riik majanduse arendamisse väga jõuliselt.

Võib-olla jõuab Eesti kunagi ka loomulikumal teel pensioniea tõstmiseni, kuid seda ei saa teha vajalike eeldusteta. Tarvis on märksa tervemaid inimesi ja tunduvalt kõrgemat keskmist eluiga. Need ei teki üleöö. ÜRO inimarengu aruanne hoiatab, et kõigist Euroopa Liidu riikidest on just Eestis inimestel kõige suurem tõenäosus surra enne 60. eluaastat.

IGAÜKS meist loodab olla pensionieas terve ja tragi. Paraku on tõsiasi, et juba 40 protsenti inimestest läheb praegu eelpensionile. Need 17 000 eelpensionäri on inimesed, kel ei ole tervis vastu pidanud või kel on alternatiiviks töötus. Nii on nad iga varem pensionile mindud kuu eest loovutanud 0,4 protsenti oma pensionist kogu ülejäänud elu jooksul.

Praegu jääb Eestis vaid kolmandik inimesi pärast pensioniea saabumist mõneks aastaks edasi töötama. Nii vähese tööhõive põhjus on taas tervis.

EUROOPA LIIT kogub oma liikmesriikide kohta statistikat. Üks kujundlikumaid on 27 riigi võrdlus, kui kaua elavad inimesed seal ilma krooniliste tervisemuredeta.

Selle uuringu põhjal on Eesti meestel tervelt elatud aastaid euroliidu riikide meestest kõige vähem: kõigest 49. Seega tähendab pensioniea tõstmine neile kümmet aastat või veelgi kauem haigena töölkäimist. Praegu viiekümnestel inimestel pole kuigi palju põhjust arvata, et nende tervis on tunduvalt parem kui neist kümmekond aastat vanematel.

PENSIONIEA edasilükkamine kahe aasta võrra tähendab, et 24 kuu jooksul hoitakse ühe inimese pealt riigieelarvele kokku ligi 100 000 krooni. Seda on sama palju, kui kolme kuu jooksul makstakse riigikassast emapalka kõige rikkamatele.

Jah, kauem töötamine, ka pensioniealisena, on kindlasti soovitatav, sest nii toimivad inimesed aitavad maksumaksjana riigil oma pensione välja maksta. Kuid kauem töötamine ei tohi olla sundus, vaid peab olema vabatahtlik valik.

SELLELE, ET pensioniea mehaaniline tõstmine on üks riskantne valik paljudest, osutasid ka 2009. aasta 11. novembril ETV «Foorumi» saates käinud sõltumatud majandus- ja sotsiaalsüsteemi eksperdid. Andrus Ansipi valitsuse rutakad sammud selles suunas viitavad, et valitsusel pole korralikku plaani, kuidas Eesti parimas eas tööjõud majanduse teenistusse rakendada.