| |
|
 |
Kolleegide poolt tänavu Ugala parimaks meesnäitlejaks tunnistatud Tanel Ingi ei plaani Viljandi teatrist lahkuda, sest saab siin teha seda, mida tahab.
Foto: Tarvo Vridolin |
|
TANEL INGI: eelistan alati väikest saali suurele
(13)
24.03.2007 00:01
Gert Kiiler, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Ligi kümme aastat Ugala teatris töötanud 30-aastane Tanel Ingi pälvis tänavu kolleegidelt tunnustuse kui parim meesnäitleja. Ehkki preemiat ei seostata ühegi konkreetse rolliga, näevad teadjad selle taga eelkõige suurepärast osatäitmist Priit Võigemasti lavastatud draamas «norway.today».
Kahe teineteisele võõra noore inimese ühisest enesetapuplaanist kõnelev lugu läheb Tanel Ingile oma sõnul väga korda. «Siin on näitlejal, mida mängida. Tunnen vist esimest korda ennast laval nii neetult vabana, et naudin seda sada kümme protsenti.» Ingile meeldib moodne dramaturgia, aga seda juhul, kui vinti pole üle keeratud. «Ei pea ju kogu aeg olema mingi narko ja vägivalla rida. Kui Priit enne «norway» leidmist luges läbi hulga moodsaid näidendeid, ütles ka tema, et enamik olid liiga ropud ja vägivaldsed. «norway» on hoopis teistsugune.»Tõele au andes tuleb öelda, et Tanel Ingi on mänginud ka ühes niisuguses, paljudele šokeerivas tänapäevases draamas, Mark Ravenhilli näidendi põhjal valminud lavastuses «Shopping & Fucking». Selles kehastatud Gary rolli peab ta samuti hingelähedaseks. «norway.todays» on Tanel Ingi lavapartner Ugala näitleja Carita Vaikjärv, tema elukaaslane. «Algul ma kartsin veidi, et võib-olla muudab see töö raskemaks, kuid hirm oli asjatu. Tegelikult on paljugi hoopis lihtsam, kui sa inimest nii hästi tunned. See aga ei tähenda, et me kodus lavastusega pead oleksime vaevanud,» räägib Ingi. Õnnega pooleks kooli sisse Tallinnast pärit Tanel Ingi sattus Viljandi kultuurikolledžisse näitlejaks õppima juhuslikult, nii nagu paljud asjad siin elus lähevad. Lõpetanud Kopli kunstigümnaasiumi, polnud tal sugugi kindlat kava näitlejaks saada ja seetõttu ei kiiganud ta ka lavakunstikateedri poole. Pigem huvitas teda film, täpsemalt operaatoritöö. Paraku tol aastal pedagoogilises instituudis sel erialal vastuvõttu polnud. «Kaalusin korra, et töötan aastakese ja proovin seejärel pedasse, aga siis juhtusin lugema «Päevalehest» kolledži kuulutust ja mõtlesin, et miks ka mitte.» Üks oluline tingimus oli Ingil see, et matemaatikaga ei tohi eriala, mida ta õppima asub, kuidagi seotud olla ning kolledži teatrikateeder vastas sellele kenasti. Tagantjärele on Tanel Ingi kateedri tollaselt õppejõult Andres Lepikult teada saanud, et kooli sissesaamine rippus tal juuksekarva otsas. «Mind praagiti juba välja, kuid siis otsustati mulle millegipärast veel üks võimalus anda,» kõneleb ta. «Mäletan, et pidin esitama monoloogi Anton Tšehhovi «Ivanovist». Algul kästi lugeda nii, nagu oleks mul just tütar surnud, poole monoloogi pealt aga muudeti ülesannet. Pärast seda võeti mind vastu.» Toda sündmust nimetab näitleja oma elus murdehetkeks. «Kui seda otsust poleks tulnud, siis pagan teab, kuidas elu oleks võinud minna.» Edasine koolitee kulges Ingil juba valutult: hinded küll kogu aeg laes ei olnud, aga probleeme polnud samuti. Koolipingist peaosasse Esimese kursuse lõpul tegi lavastaja Andres Noormets Tanel Ingile ettepaneku mängida peaosa suurejoonelises lastetükis «Timm Thaler ehk Müüdud naer». Noormets põhjendab näitlejahakatise usaldamist nii: «Timm on poiss ja on hea, kui teda mängib poiss. Pärispoisile oli aga lugu keerukas, vaja oli näitlejat. Kõige poisimad näitlejad on näitlejaüliõpilased. Olin näinud, kuidas tollal esimesel kursusel olnud Tanel laval tegutses, ning tema energia, tahtmine ja siirus meeldisid mulle. Ka Timmile sobisid need omadused.» Ingi meenutab, et esimene tõsine lavakogemus oli parajalt jube, sest algajana ei teadnud ta asjast midagi. «Samal ajal vahetus ka kursuse juhendaja: Tallinna läinud Peeter Tammearu asemele tuli Kalju Komissarov ja tema arvates pidi meiega kõike nullist alustama.» Samas toob ta positiivsena välja selle, et kõike, mida Komissarov erialatunnis õpetas, sai kohe laval järele proovida. Kõige raskem oli Tanel Ingil «Timm Thaleri» puhul õppida sundimatult naerma — seda tuli lavastuses mitu korda teha. «Käisin naermist koos Komissaroviga keldrisaalis harjutamas,» ütleb ta. Andres Noormetsa hinnangul oli Tanel Ingi Timmina väga hea — vahetus, siiras ja arukas. «Temaga oli lihtne töötada.» Pärast peaosa «Timmis» tegi Tanel Ingi kooliajal koos kursusekaaslastega kõrvalrollides kaasa veel mitmes Ugala lavastuses, nagu «Jumalaema kirik» ja «Saabastega kass». Neljanda kursuse keskel sai Ingi teada, et kooli lõpetamise järel oodatakse teda Ugalasse tööle. Kui kateedri eelmisest, esimesest kursusest oli Ugalas tööd saanud viis näitlejat, siis tema oli oma kursuselt ainus, kellele pakkumine tehti. «Kui kursuse lõpetasime, ei olnud ju nii, et lükkame lehviku laiali ja vaatame, kuhu läheme. Muidugi võtsin Ugala pakkumisest kinni, sest töökoht oli vajalik ning siinsed olud ja näitlejad olid juba tuttavad,» kõneleb Ingi. Mõtet, et peaks ilmtingimata mõnes pealinna teatris töötama, pole tal oma sõnul kunagi olnud. Väike saal meeldib Tanel Ingi ütleb, et ta eelistab võimaluse korral alati suurele saalile väikest ning talle meeldib mängida eelkõige sisukates tükkides. «Mõnikord on aga mõnus ka laval lollitada. «Näiteks «80 päevaga ümber maailma» oli supertükk.» «Libahunti» meeldib talle samuti väga teha, mis sest et sellega on seotud paras närvikulu. «Nädal aega enne mõtled juba hirmuga, et nüüd ta tuleb. Kas ma olen võimeline liikuma või mitte? Trenni ju suurt ei tee...»
> Loe edasi
|
Vanemad uudised .