Kõik, kel puudub isa või usalduslik suhe temaga, tahaksid oma igatsust välja elada. Miks mitte panna näriv ebakindlus- ja ilmaolekutunne kirja.
RAAMATUARVUSTUS: Mõtlemapanevalt avameelne raamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Kaplinski hiljuti ilmunud raamat "Isale" on selleks hea eeskuju.
Raamat on lummavalt avameelne, kohati pihtimuslikki. Nii siiras, et kahtlus, nagu oleks see hea müügiedu nimel kirjutatud, osutub kohatuks.
1971. aastal on Vaino Vahing oma päevaraamatusse kirjutanud Kaplinski loomingut ning ka lähedussuhteid silmas pidades nõnda: "Nüüd oled sa ennast niivõrd teistega sidunud /.../, et kui sa ükskord saadki vabaks, suudad jälle üksi olla, siis on see teisel tasemel. Ma olen kindel, et see aeg tuleb, ehk sünnid siis uuesti, luuletajana kindlasti. Seni aga on oht, et hakkad ennast kordama, seda enam, et sa oled väga aus." ("Looming" 2001, nr. 1, lk. 104).
Kui meist, niinimetatud tavainimestest kes tahes kirjutaks avalikult oma elust, püüaks ta üldjuhul halvast ja problemaatilisest vaikida. Milleks ebaedust ja südame tunnetest ilma teavitada? Sugulased-tuttavad on niigi küllaga kahjurõõmustanud.
Tõeliselt avara hinge ja andega inimene niiviisi ei rehkenda. Seepärast saamegi Kaplinski raamatust teada tema nurjunud esimesest abielust, sellest sündinud vigasest lapsest ning muidugi igatsusest isa järele. "Ma ei saa öelda, et kasvasin isata. Sa olid olemas, kuigi ära./.../ Lapsena ma kummardasin sind, sa olid minu ja ema Deus otiosus, äraolev jumal." (Lk. 14).
Nii kibedate kui helgete elukogemuste mõtestatud kirjapanek mõjub teraapiliselt, toetavalt. Pärast raamatut "Isale" tunduvad kõiksugu pere- ja naisteajakirjad ning eluabiõpikud ohtlikult tühised ja võltsid.
Kaplinski esseistikat ning muid avalikke esinemisi jälginu võib raamatust leida üpris palju tuttavat. Samas on ka need kordamist väärt mõtted. Näiteks: "Mind pahandab, kui eesti kirjakeelt nimetatakse minu emakeeleks. Minu emakeel peaks olema võru keel, mida vanaema veel rääkis paremini, ilusamini ja elavamalt kui ametlikku eesti keelt." (Lk. 317).
Korduvalt on Kaplinski ka kirjas isale meie aja kriitiline. "Titanic oli tõeline hullude laev. Nagu on tõeline hullude laev praegune Eesti, praegune Euroopa, läänemaailm ja tegelikult terve maailm. /.../Ahnus ajab upakile, kangus käima käpakile... Hullud on aga unustanud muistse tarkuse, ettevaatlikkuse, kasinuse, vähenõudlikkuse." (Lk. 301).
Raamat tuletab meile kõigile palju olulist meelde. Muuseas seda, et nooruses on ikka kiire ega jätku ka alati huvi vanematelt inimestelt mineviku kohta uurida. Vanemaks saades on sellest paganama kahju. "Nüüd küsiks küll, aga nüüd pole enam teda (ema T. A.) ja pole ka kedagi teist, kellelt küsida, mida nüüd küsida tahaksin ja oskaksin." (Lk. 32).
Siinse tutvustuse lugeja võib küsida: aga mis selle Kaplinski isaga siis ikkagi juhtus, kuhu ta jäi? Sellest lugege juba oma silmaga raamatust. Kirjast, mis sisaldab mõtisklusi looduse, katoliikluse, poolakate, juutide, USA ja Iraagi sõja ning palju muu kohta. Aga ka võimalust uudishimu rahuldada à la "Mõelge vaid, Märt-Matis Lill on ka Kaplinski poeg!".
Tiia Allas,
raamatusõber