23. novembril 1892 sündis Vändra köstri-kooliõpetaja Arnold Friedrich Rossmanni kaheksast lapsest neljandana poeg Elmar, hilisema nimega Priit Ardna.

Lõpetanud Vändra kihelkonnakooli ja selle järel Tartu Aleksandri gümnaasiumi, jätkas muusikahuviline Elmar oma õpinguid Tartus Rudolf Griwingi muusikakoolis oreli ja kompositsiooni alal. Hiljem täiendas ta end eraviisiliselt helilooja Heino Elleri juures.

1915. aastal sai ta soodsa tööpakkumise Thbilisi, kus talle pakuti nii organisti- kui muusikaõpetaja kohta. Sealt mobiliseeriti mees peagi Türgi rindele.

Haigestumine skorbuuti tõi aga kaasa sõjaväest vabanemise ja kodumaale pääsemise 1917. aastal.

Järgnesid tööaastaid Vändras, Tartus ja Tallinnas.

Organist ja muusikajuht Viljandis

Pikemat aega oli Priit Ardna Viljandi Pauluse koguduse organist ja Ugala muusikajuht. Saksa okupatsiooni ajal töötas ta Pärnus Endla teatri muusikajuhina.

1944. aasta sügisel jõudis Priit Ardna koos oma laulupedagoogist naise Hellaga põgenikuna Gotlandile. Kohe asus ta sealgi organiseerima eesti kontserte.

Pärast paariaastast arhiivitööd Rootsis noodikirjutamise keskuses Uppsalas sai tema pikemaajaliseks töökohaks Stockholmi Muusikaakadeemia raamatukogu. Seal kirjutas ta oma väga korrapärases noodikirjas ümber ning töötles ja orkestreeris vanu helitöid. Seda kuni pensionile minekuni 1961. aastal. Samal ajal jätkas ta koolides muusikaõpetajana.

Aastaid oli Priit Ardna ka Stockholmi Jakobi kiriku organist, samuti mängis ta Hägersteni Uppenbarelse kirikus peetavatel eestikeelsetel jumalateenistustel.

Eesti opereti isa

Priit Ardnat tuleb pidada eesti algupärase opereti isaks. Viljandi päevist alates kirjutas ta kokku viie rahvusliku taustaga opereti muusika. Need on "Ly", "Tütarlaps kodumaata", "Igavene legend", "Tatra tüdruk" ja "Kalurineiu".

Kõigi nende oprettide esietendused olid Estonias. "Kalurineiut" on korduvalt esitatud ka paguluses.

Ardna testamendi kohaselt on tema operettide originaalnoodid ja -libretod, välja arvatud puuduv "Ly" libreto, üle antud Stockholmi Muusikaakadeemia raamatukogule, samas kui koopiaid talletatakse Eestis.

Priit Ardna on kirjutanud hulga populaarseid ja kaunikõlalisi koori- ja soololaule. Viimastest võiks esile tõsta "Varsakapja" laulumängust "Õnnestunud manööver", mida tervikuna ei jõutudki ette kanda.

Üks tema ilusamaid ja huvitavamaid teoseid on kantaat meeskoorile, solistile ja orelile "Loo mulle, Jumal, uus ja puhas süda", kirjutatud Viljandis aastal 1938.

Priit Ardna oli ka erakordselt andekas ja värvirikas improviseerija. Tema improvisatsioone ei leidu muidugi noodikirjas, kuid tehniliste huvidega mehena on ta siiski hoolitsenud selle eest, et neid oleks säilinud lindistatult.

Ta jõudis paberile panna ka oma mälestusi.

Ardna helilooming polnud küll nii ulatuslik kui mitmel tema kolleegil, aga see oli kõlaliselt huvitav ja arusaadav just tavalisele kuulajale.

Ta komponeeris ja töötles oma varasemat loomingut veel kõrges eas kuni surmani 9. novembril 1981. Tema hea nõuandja ja kriitik, abikaasa Hella läks manalasse juba 1968. aastal.

Priit Ardna pärandi hooldaja Rootsis on arhitekt Hando Kask.

Tõsine kirikumuusik ja riukaid täis viisimeister

Veel mõni sõna Priit Ardnast.

Selles Vändra köstrist põlvnenud peres elati vanaks. Piit Ardna suri 89-aastasena. Surm katkestas ettevalmistused kontserdiks, mida plaanitseti helilooja 90. sünnipäeva puhul.

Priidu õde Erika Rossman, kes töötas meditsiiniõena ja tegutses amatöörkunstnikuna, suri Södertäljes pisut enam kui 100 aasta vanuses. See proua korraldas oma viimase juubelipeo ise. Vend Arved, kes oli jurist, suri Stockholmis 97-aastasena.

Priit Ardna abikaasa Hella (sündinud Arrak) oli lauluõpetaja Viljandis, Pärnus ja lõpuks ka Stockholmis. Muide, tema õde Alma Arrak töötas aastaid Viljandi Muusikakoolis klaveriõpetajana.

Priit Ardna kohta mõistan öelda veel seda, et ta oli impulsiivne mees ja võis inimestega kergesti riidu minna.

Juba noorena kaotas ta skorbuudi tagajärjel hambad ning gangreeni tagajärjel jala, nii et orelit mängides pidi ta kasutama proteesi.

Kui ta improviseerima hakkas, siis nägi ta oma sõnul värve, mis vastavalt meeleolule inspiratsiooni lisasid.

Vahel on Priit Ardnat võrreldud Don Camilloga Fernandeli samanimelisest filmist — ühest küljest oli tegemist tõsise kirikumuusikuga, teisalt oli ta temperamentne ja riukaid täis ilmalik viisimeister. Igal juhul oli Ardna värviküllane isiksus.

Priit Ardnast maha jäänud noodivara on hoiul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Harald Nurk
Stockholm