Poolaka veski on tunnistus meistrimeeste heast koostööst

"Mõni vana asi lihtsalt tuleb korda teha ja järgmistele põlvedele alles hoida. Kõike ei saa jalge alla tallata," on ta veendunud, kui külalistele oma kahesaja aasta vanust veskihoonet näitab.

Nooruses Minskis, Leningradis ja Moskvas ehitustehnoloogiat, hüdroenergeetikat ja pooljuhte õppinud mees, kes suure osa oma elust on elanud ja töötanud Tallinnas, võttis pensionieas nõuks osta endale vana veskikoht keset Eestit.

Pildid lapsepõlvest, kui ta isakodus sõpradega Vainküla ja Kiltsi veski vahet jooksis, ise jahust valge nagu suhkrusai, nii et emagi oma poega ära ei tundnud, on saatnud teda terve elu. Poisipõlv jättis Villu Halliksoo hinge ilmselt unistusi, mida tal nüüd vanas eas on lõpuks võimalik täide saata.

Vastemõisa vallas asuv Poolaka veski oli neli aastat tagasi, siis, kui Villu Halliksoo mööda Eestit veskeid seiras, parajasti müügis. Nii sai teadusemehest veskimees.

Unikaalne terves Euroopas

Poolaka ei osutunud mitte lihtsalt ajahambast puretud ja unustatud veskikohaks, vaid erakordseks leiuks, mille sisustus on, kui asjatundjate kommentaare uskuda, kogu Euroopas unikaalne. Peale Poolaka veski ei ole Eestis säilinud mitte ühtegi puithammastiku ja vesirattaga väikeveskit. Euroopa vesirataste läbimõõt on tavaliselt mitu korda suurem.

Tõsi, Poolaka vesiratas on ka hävinud, aga Villu Halliksool on kavas see taastada. See-eest on alles haruldane puithammastega rattasüsteem.

Halliksoo lisab, et nüüdseks on juba kõikidesse olemasolevatesse veskitesse paigaldatud metallhammastega rattad ja turbiinid.

Leida taastamiskõlblikuna üles sedavõrd arhailise sisustusega veski, mis on ilmselt üks esimesi inimese, looduse ja tehnika koostöö näiteid Eestis üldse, võrdub miljonivõiduga loteriis.

Veski Rückeri atlases kirjas

Villu Halliksoo on tuhninud arhiivides ja otsinud veski täpset ehitusaega. Seni tulutult. Ta on leidnud küll Ludwig August Mellini Liivimaa atlases Polaka küla, aga see ei ütle veel, kas seal veski juba oli. Mellin koostas oma kaardistiku aastatel 1773—1783.

Carl Gottlieb Rückeri Liivimaa atlas on koostatud hiljem, aastatel 1816—1819, ning seal on Polaka sae- ja jahuveski tähisega kaardile kantud.

Halliksoo püüab ehitusaega täpsustada viitega ühele Viljandi kreisi ajalehe "Fellinger Anzeiger" 1787. aastal ilmunud numbrile, milles on kirjas Vastemõisa kroonumõisa rentniku von Hoveni kavatsus rajada Vastemõisa ojale kolm veskit. Tõenäoliselt on need Rückeri kaardistikku kantud Paisto, Polaka ja Kivistiku veski.

Paistu ja Kivistiku veski seadmed on täielikult hävinud, Poolaka läbi kahe korruse paiknevad puidust veskiseadmed on aga mööda tormanud kahesajast aastast ja rahutust maailmast hoolimata alles. Veel on Poolaka veskis alles puidust kolud ja puupunnidega kokkuliidetud kivitõrs, kivipaar ja kivide vahetamise seade, kroovitud terade koppelevaator ja mativõtmise pütt, muudki.

Veskis jahvatati jahu ja lõigati pilpaid

Teada on, et 1930. aastatel jahvatati Poolakal püüli ja tangu, lõigati laudu ja katusepilpaid, treiti vankrirattarumme ning talumööbli- ja vokidetaile. Eraldi asuvas küünis oli sügiseti kasutusel isegi viljapeksumasin.

Veski töötas ka talvel, sest vesiratas ja reguleeritav veskivärav olid katuse all, kaitstud märgkambriga.

Poolaka veskit mäletatakse töötavana veel 1950. aastatel, kui meistrimees Aleksander Kochi eestvedamisel asendati vana vesiratas ja vesiväravad uutega.

Villu Halliksoo usub, et kui ta suudab restaureerida selle haruldase rattasüsteemi ning taastada ka kanalis pöörleva vesiratta, saab kohast tänapäeva inimestele õpetlik peatükk, mis annab tunnistust tisleri, sepa, puusepa ja möldri heast koostööst.

Kanali kõrvalharule plaanib Halliksoo tööle panna vee jõul toimiva väikese elektrijaama, mis kohapeal valgust ja kütet annaks.

"Kahju, et aeg nii kiiresti läheb ning elu nii lühike on," ohkab 71 aasta vanune tehnikamees lõpuks.