TORMI KEVVAI: ma olen piisavalt kaua teatrist ära olnud, et mõista — teater on mu elu

Ema räägib, et juba esimeses klassis olid poja päevikud märkustest punased. "Teeb vigureid!" oli pedagoogide põhiline etteheide.

Tormi ise meenutab, kuidas teda juba pisikesest peale õhutati: "Tormi, sa oled naljamees, tee nalja!" Ja tema tegi.

Üksteise otsa kuhjunud pahanduste ja sagedaste traumapunkti sattumiste kohta nendib noormees: "Ma lihtsalt tegin enne, kui mõtlesin, ja mõtlema hakkasin üsna hilja."

Esineda ja suhelda on Tormile alati meeldinud. Küsimusele, kas ta ka lasteaias käis, vastab ta: "No muidugi — ma olen eluaeg rahvamees olnud."

Keskkooli asemel soovitas ema pojale vabama õhustikuga Tartu Kunstikooli.

Millise keskkooli direktor oleks tol ajal suhtunud huumoriga kabinetiuksest sisse sadanud ärritatud vanaprouasse, kes pidas oma pühaks kohuseks kaevata tänaval tema ilumeelt häirinud noormehe peale? Nimelt oli Tormil kõrvarõngas ja punkari kukeharjasoeng ning ta kandis oma isa vana meremehemantlit, mis oli haaknõeltega üle külvatud.

Kui õhku ahmiv tädike kunstikooli direktori kabinetist lahkus, helistas too patuse emale ja rääkis naerdes kogu loo.

Soengust tuli Tormil siiski loobuda, sest tolleks ajaks merelt maale asunud ja koolmeistriametit pidama hakanud isa üks ülesandeid oli oma kooli poistel sentimeetriga juuste pikkust mõõta ja siis ei saanud ju oma pojal nii väljakutsuvalt ringi jalutada lasta.

Kunstikool oli aga hallil sotsialismiajal lahe koht. "Mind ei ähvardanud mitte ükski komsomol ka. Läksin kuueselt kooli ja sain alles kunstikoolis 14. Seal oli kolm komnoort terve kooli peale: komsomolikomitee esimees, ametiühingukomitee esimees ja üks lihtliige," meenutab Tormi.

Pärast lõpetamist Hiiumaale kiviraiujaks minna Tormi ei tahtnud ja nii otsis ta endale maakooli joonistusõpetaja koha. Poole aasta pärast tuli armeeteenistus.

Õiglustunne seadis ohtu

Küsimusele, kas sõjavägi oli tema jaoks jube kogemus, vastab Tormi: "Oh, ei olnud!" ja lööb reipalt käega.

Esimese pool aastat oli ta Riias — oskab sellest ajast veel pisut läti keeltki. "See oli kirjade osakond. Kõik kirjad, mis väljapoole Nõukogude Liitu läksid, loeti läbi. Me pidime nad õigetesse lahtritesse panema."

Sel ajal olid Vene väed Afganistanis ja paljud kirjad olid määratud just sinna tapatalgutele saadetud poistele.

"Kui läksime välikäimlasse — oli niisugune pikk maja, latrid reas —, siis oli ikka päris ootamatu, kui tüübid võtsid põuest paki kirju ja hakkasid sealt raha välja korjama. Ülejäänu läks kõik potti," meenutab Tormi ja lisab, et ka ema või pruudi pilt, mida ümbrikku kombates ekslikult rahaks peeti, ei jõudnud kunagi adressaadini. "Siis ma ütlesin ülemusele, et selline asi on ja midagi tuleks ette võtta. Mind saadeti minema. Kaliningradi."

Tormi ema arvab, et see ei olnud karistus, vaid päästmine.

"Tormil on ju võrratu huumorimeel ja sealne polkovnik oskas seda hinnata. Kord näiteks, kui Tormi oli saadetud karistuseks käimlaid koristama ja polkovnik mööda minnes ütles, et näe, mis sina siin teed, hõikas too vastu: "Doverjali!" ("Usaldati!")," jutustab Lia Kevvai.

Ülemus saatis mõnusa naljavenna minema, et kaasteenistujad talle lihtsalt otsa peale ei teeks — kirjade puistamine läks ju omasoodu edasi ja eestlane ei oleks selle sigadusega kuidagi leppinud.

Elu Kaliningradis veeres Tormi jutu järgi nagu kuldmuna. Tema sõjaväepiletis oli märge hudo©nik-master (kunstnik-meister) ja see vabastas ta peaaegu kõigist maistest muredest. Ainus töö oli klubis plakateid maalida. Sööklas olid kokad eestlastest kaksikvennad ning sealt jõudsid parimad palad ikka tema taldrikule.

Kui Tormi puhkusest ilma jäi ja end pudeli viina eest vanemleitnandist napsivenna abil hospitali smugeldas, elas ta sealgi nagu kuninga kass.

"Vanemleitnant saatis mind oma sõbra juurde. See oli alampolkovnik, naha- ja suguhaiguste osakonna ülem. Tema naine õppis ülikoolis ja mina joonistasin talle paelusse ja mikroobe. Kui ma aga meie osakonna õele-perenaisele mingi postkaardi järgi lillemaali tegin, siis sain endale ohvitseride plüüsist pid©aama — teistel oli see linasest riidest."

Nakkusohtu polnud, sest Tormi laiutas töötava haigena eraldi palatis.

"Et mind kuu aja pärast ära ei korjataks, pandi diagnoosiks süüfilis. Poliitülem tuligi pärima, kuidas mu tervis on. Talle näidati haiguslugu. Mees vaatas diagnoosi, ütles: "Saa terveks!" ja tegi minekut," jutustab Tormi.

"Kolme kuu pärast jooksin aga purjus peaga kahe tütarlapsega linna vahel otse meie polgukomandöri villise otsa. Järgmine päev ei aidanud mind võltssüüfilis ega miski. Kui ma oleksin ka surnud olnud, oleksin ikkagi pidanud väeossa tagasi minema," lõpetab ta oma hospidaliseikluste kirjelduse.

"Oled andekas, aga..."

Tormi Kevvai oli 12-aastane, kui ta sai osa filmis "Keskpäev". Aasta hiljem mängis ta koos Evald Hermaküla ja Raine Looga telelavastuses "Püha öö. Üksildusöö". Ta oli neist, kelle Jaan Tooming oma stuudiosse võttis, noorim.

Kui Tormi sõjaväest tagasi tuli, sai ta esimesel katsel sisse lavakunstikateedrisse ja hakkas Ingo Normeti käe all näitlejaks õppima.

Kõik oli läinud nagu muinasjutus, küll väikeste müksude ja kriimustustega, aga ikkagi oli see särava ja andeka noore tee, millel ei näinud olevat mingeid tõkkeid.

Näitekunstiõpingud olid kestnud pool aastat, kui Tormil tekkis restoranis sõnavahetus ühe seltskonnaga, kellele ta arvas õiguse olevat tõtt näkku öelda. Sel ööl peksti ta nii läbi, et ema elas pikka aega telefonihirmus: et kõne on haiglast ja öeldakse kõige halvemat.

Tormi jäi ellu ja hakkas paranema.

Siis tegi ta aga vea: ta ei kuulanud oma arsti, kes käskis aasta aega aktiivsest tegevusest hoiduda. Nii suur oli soov kooli tagasi minna ja koos oma kursusega jätkata! Närvisüsteem oli aga alles labiilne.

"Oled andekas, aga..." ütles Ingo Normet sõnad, mida Tormil on elus veel nii mõnigi kord kuulda tulnud, ning arvas ta oma tudengite hulgast välja.

"Sellest toibumine võttis aastaid aega," tunnistab Tormi, lisades nagu enese lohutuseks, et ilmselt poleks ta kooli edasi jäädes ilmaski nii palju asju teinud.

Pärast väljaviskamist läks ta Hiiumaale ja seda nimetab ta oma elu ilusaimaks ajaks.

"Olin üksi oma sõbra majas, sõin räime tomatis ja kuivatasin leiba. Talus olid lambad, mina lõikasin neile peeti. Seal oli värske õhk ja mul oli jalgratas. Kiikusin kiiktoolis ja laulsin omaette. Olin iseendaga," meenutab Tormi ning lisab: "Kui sa oled lapsest saadik kogu aeg olnud tähelepanu keskpunktis ja järsku enam ei ole, on see päris ootamatu. Aga mul oli aega mõelda."

Aastad laias maailmas

Siis käis Tormi Rootsis teatrielu uurimas ja veetis sõpradega Tallinnas niisama aega. Sai seal veel kord purjus peaga peksa ning sellest ajast on alkoholil kriips peal. Tormi lemmikraamat on "Toomas Nipernaadi". "Ma leidsin selle lapsena — olin siis vist kaksteist. Tal ei olnud kaasigi, nii et ma ei teadnud, mis selle raamatu pealkiri on. Kunagi pole ma aga mitte ühegi tegelasega tundnud niisugust sarnasust nagu Nipernaadiga. See tohutu igatsus kauguste järele..."

Sellele kutsele andis järele ka Tormi Kevvai.

Saksamaal tänavateatrite workshop'il sai ta kutse tulla järgmisel kevadel tööle Halle Thalia lasteteatrisse suvelavastusse kuningat mängima.

"Olin harjunud, et tükk tuleb kätte lihtsalt. Seal oli aga iga sõna taga veel teine sõna, millest oleks eesti keeleski olnud raske aru saada. Sain siiski hakkama," räägib ta.

Sügisel läks Tormi õppima Taani komöödiakooli. Selsamal workshop'il, mis avas talle uksed suveteatrisse, oli Tormi õpetaja suurte kurbade silmadega kloun. See määraski valiku.

Kaks aastat kestnud õpingutel oli põhirõhk just füüsilisel teatril: pantomiimil ja akrobaatikal.

Klounina lõbustas Tormi Kevvai lapsi Itaalias ja USA-s, samuti Taani ja Norra vahet sõitval lõbusõidulaeval.

Siis tuli tal soov töötada lapsehoidjana — Ameerikas pole meessoost lapsehoidja haruldus — ning ta sattus kahe neegripoisi ja nende ðveitslannast ema juurde.

"Mul oli prii ülalpidamine ja auto. Poisid viisin hommikul kooli ja siis tegelesin oma asjadega. Võtsin eesmärgiks nad arvutimängudest eemale saada. Minu mure oli, et koolitükid oleksid tehtud, nõud pestud ja tuba koristatud. Läks väga lihtsalt, sest ema andis taskuraha minu kätte ja kõik tehti ära. Poistele meeldis sportida. Käisin nendega korvi mängimas ja tuletasin oma rulasõiduoskusi meelde," jutustab Tormi.

Siis tuli ta aga jõuludeks koju ja tagasi enam ei läinud.

"Ma mõtlen, et see oleks mu ehk ka abieluranda viinud, aga ma tahan ikka ise endale naist valida," nimetab ta lapsehoidjakarjääri katkemise põhjuse.

Igatsus lavale pääseda

Ükskõik, millest Tormi Kevvai ka ei räägi, ikka jõuab jutt teatrini. "Ma olen piisavalt kaua teatrist ära olnud, et mõista — teater on mu elu!" lausub ta natuke nukralt.

Kuigi Tormi vanaisa Ruts Baumann, kellelt ta on pärinud nii koomikuande kui omapärase kähiseva hääle, läks Töölisteatrisse alles 39-aastaselt ja saavutas seejärel tohutu populaarsuse, leiab tema, et 33-selt on näitlejaõpinguid hilja alustada. Ta tahab jätkata kolled©is rahvamuusika erialal, aga iga hinna eest proovida ka uuest aastast alustavale lavastajate kursusele pääseda.

"Iga kord, kui ma Eestisse tagasi tulen, pean nullist alustama," nendib Tormi.

Aastaid igatses ta minna Valgre festivalile ja lõpuks jõudiski. Võitis seal kõige tundelisema esineja tiitli.

Kolled©i atmosfäär meeldib Tormile väga. "Mida rohkem sa maailmas käid, seda rohkem mõistad, kus on su juured."

Tormi ema ütleb, et tema süda oleks rahulikum, kui ilusaid luuletusi kirjutav ja paljusid keeli valdav poeg töötaks näiteks tõlgina, kuid tunnistab samas, et ta sellisesse tulevikustsenaariumi eriti ei usu.

Võib-olla on õigus hoopis Tormi Kevvai lapsepõlvesõbra Oti emal Kaarin Raidil, kes arvab, et Tormi peaks kõigi takistuste kiuste asutama tsirkuse, kus ta oleks kloun number üks.

"Ta oleks maailmatasemel kurb kloun, inimeste lohutaja," leiab Raid. "Kuidas ta rääkis Saksamaal nähtud kurvast klounist! See saladus jäi temasse ka. Ta peaks Jumalast ja vanaisalt saadud joont edasi ajama. Sellist annet ei tohi niisama kängu jätta."

Üks Tormit hästi tundev inimene ütles, et temas on sarmi, kirge ja võimet vaimustuda, aga ka piisavalt tahtejõudu ja sihikindlust.