Kolga-Jaani surnuaia asutas Ludwig Nicolaus Rücker 230 aastat tagasi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.


EELK piiskop Einar Soone (vasakul), Kolga-Jaani koguduse nõukogu liige Helgi Nurme ja Pilistvere kirikuõpetaja Vello Salum. Lähenemas on aasta see osa, mil paljudel kalmistutel peetakse surnuaiapüha. Inimeste mõtted on oma lähedaste ja esivanemate viimse puhkepaiga juures.

Hea, kui lahkunul on hoolsad omaksed, kes haudu ja nende vahetut ümbrust korras hoiavad. Paratamatu on aga see, et väga paljud hauaplatsid jäävad lõpuks korrastavast ja hoolitsevast käest puutumata. Maine mälestus neist inimestest on seega kustunud.

Kolga-Jaani vald ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kolga-Jaani Johannese kogudus alustasid eelmise aasta varasuvel oma surnuaedade põhjalikumat korrastamist.

Olgu meeldetuletuseks mainitud, et surnuaed kuulus kuni 1940. aastani kogudusele. Pärast Eesti taasiseseisvumist ei nõudnud kogudus surnuaedu tagasi, vaid jättis need vallale ehk teisisõnu kõigile inimestele, kes seal puhkavad, ning nendele, kes puhkajate rahupaiku korras hoiavad.

Kolga-Jaani kalmistu vanem osa on asutatud XVIII sajandil. Kirikuõpetaja Ludwig Nicolaus Rücker oli see, kes rajas kirikust sobivale kaugusele surnuaia ning selle 18. augustil 1772 ka pühitses. Esimene surnu maeti sinna 8. septembril 1772.

Selle surnuaiaosa teeb omapäraseks keskvärava juures asuv endine kruusaauk, mille põhjas on kaev. Surnuaia tagaservas on vaevalt märgatava raidkirjaga aastaarv 1785, mis tähistab kivimüüri ehitamise aastat.

Uus kalmistu on asutatud 1921. aastal. Vanemad matmised sinna on 1922. aastast.

Uue kalmistu ümber oleva elupuuheki istutasid Kolga-Jaani Maanaiste Seltsi liikmed surnuaia pühitsemise päevaks. 1990. aastate lõpul sai heki põhjakülg tules kannatada.

Uuel kalmistul on ühishaud, millel asub tagasihoidlik sammas aastatel 1941—1945 Teises maailmasõjas langenutele. Tekst "Kangelastele, kes on hukkunud lahingutes meie rahva vabaduse eest" sobib Eestis ükskõik missuguse poliitilise korra ajal, sest kõik noored mehed, kes riigijuhtide rumaluse tõttu on pidanud oma elu andma, on ja jäävad kangelaseks.

Praegu korrastatakse seda monumenti ja ka ülejäänud kolmeteistkümmet Viljandimaal asuvat samasugust objekti Vene riigi finantseerimisel.

Küüditamisohvrite mälestusmärk on püstitatud 1990. aastal ja selle on pühitsenud õpetaja Heino Viks.

Kogudus ja vald tunnevad enesel ühtset vastutust surnuaia kui terviku korrashoiu eest. Valla organiseerimisel raiuti 2001. aastal maha surnuaia ümber kasvanud võsa ja rägastik. 2002. aastal seda tööd jätkati.

Välja tuli surnuaia kaunis kivimüür, mis oli aastakümnete jooksul inimeste kantud rämpsu ja sellest tekkinud mullavalli sisse mattunud. Mullavallist turritasid välja ka kaunid raudristid, mis olid sinna sattunud tõenäoliselt nõukogude ajal, kui inimesed hauaristid plaattahvlite vastu välja vahetasid. Nii mõnelgi ristil oli küljes veel vaskplaat, mis kellestki meieni teateid toob.

Sel kevadel korjati surnuaia taga mullakihis vedelnud hauatähised vallavanema ja kirikuõpetaja ühisel otsusel kokku ning toimetati koguduse hoiuruumidesse. See töö võeti ette, ennetamaks nende võimalikku rändamist mõnda teise paika.

Kui saabub aeg, mil surnuaia kivimüür on mullavallist välja kaevatud ja uuesti üles laotud, püstitatakse nimetatud sepisristid pärast korrastamist rajatavale ristiväljale surnuaia tagumises osas.

Eelmise aasta suvel tehti korda ka surnuaiaväravate sambad ja raudvärav. Kogudus korrastas jumalateenistustel tehtud korjandustest laekunud annetuste abiga hauad, mis kuuluvad omaaegsetele Kolga-Jaani kirikuõpetajatele. Meie rahva suurmehe ja Kolga-Jaani kirikuõpetaja Willem Reimani hauale asetati mätasmuru ning õpetajate von Rückerite kalmumärkidest rüüstatud hauale telliti uus mälestuskivi ja asetati rist.

2002. aastal eraldas Viljandi muinsuskaitseamet summad, mille eest telliti Ants Helinurme töökojast teadetetahvel surnuaia väravasse, võsast välja raiutud endise kruusaaugu servale. Tänaseks on tahvel kohale asetatud ja see aitab surnuaial orienteeruda.

Muinsuskaitsesumma eest saab tänavu korda teha veel mõned üksikud kultuurilooliselt olulised hauaplatsid ja kaunid sepisristid.

Kolga-Jaani kalmistul on endiste Rõika ja Meleski klaasivabrikantide ning Liivimaa ja Vene tsaaririigi kultuuriloos XVIII ja XIX sajandil olulist rolli mänginud Amelungide dünastia hauaplats, mis vajab kordategemiseks suuremat väljastpoolt tulevat abi. Amelungide perekonna hauaplatsi ümbritsev omapärane raudaed on tellitud Soomest. Puuduv osa sellest pole kunagi kohale asetatud. See uppus Esimese maailmasõja ajal koos seda vedanud laevaga Soome lahte.

Mitmed Kolga-Jaani Põhikooli IX klassi õpilased kaardistasid kodukandi kirikuloo lõputööna enese valitud kalmistukvartalid, märkides ära iga üksiku haua olukorra. See vaevanägemine saab soodsates oludes aluseks uuendatud surnuaia põhiplaani ja hauaplatside registri koostamisel.

Mitte ainult Kolga-Jaani kalmistutel ei käi korrastustööd, vaid ka enamik Viljandimaa kirikukogudusi ja omavalitsusi on pööranud oma pilgud rahupaikade poole. Häid kuuldusi on siinkirjutaja kõrvu kandunud Paistus tehtavast.

Ants Tooming,
Kolga-Jaani kirikuõpetaja

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles