Mai ja Ilmar Palo hoiavad silma peal matkaklubile kuuluval Karula tuulikul. Mai ja Ilmar Palot seob lisaks abielutõotusele juba üle neljakümne aasta ka ühine hobi matkamine.
Matkamise tõttu need kaks inimest kokku saidki ja algusest peale on nad kaasa löönud praeguse Viljandi Matkaklubi tegevuses. See loodi 1959. aastal ning kandis kaua aega nime Viljandi Turismiklubi.
61-aastane Mai Palo peab tavaelus osaühingu Raamat tegevdirektori ametit. 72-aastane Ilmar Palo on aga Viljandi Vene Gümnaasiumi remondimees.
Kuigi rännukirg on paaril ühine, ei ole nad palju koos reisile sattunud, sest Mai eelistab matkamist, Ilmar aga alpinismi. Kõige muljetavaldavama ja kaugema matka on paar teinud siiski üheskoos. See oli 1986. aasta augustis Kamtshatkal, kus nad läbisid jalgsi umbes 200 kilomeetrit.
Palod on tänu oma hobile avastanud nii inimesi kui maid ning läbi elanud palju huvitavaid olukordi.
Nad nendivad, et kohvriga turistidele vaatavad matkajad veidi viltu.
«Turist külastab ainult neid kohti, mida talle näidatakse. Matkates näed aga seda, kuidas inimesed oma elu elavad, karjas käivad ja lammast pügavad. See on hoopis teisel tasandil suhtlemine,» leiab Mai.
«Väga tähtis on muidugi ka seltskond,» lisab Ilmar. «Kui olime juba mitu korda ühtede ja samade inimestega koos matkal käinud, ei saanud ka järgmisel korral enam nendega minemata jätta.»
Lendlehtede pärast üheksa aastat Venemaal
Mai Palo on peaaegu kogu oma teadliku elu elanud Viljandis. Võrus sündinud Ilmar sattus siia aga juhuslikult pärast Venemaal veedetud vangilaagri- ja asumiseaastaid.
Eestist saadeti mees välja seitsmeteistkümneselt, põhjuseks lendlehtede levitamine ja nõukogudevastane propaganda. Sama saatus tabas veel mitut tema koolivenda.
Pärast üheksat äraolekuaastat ei leidnud noored kodumaal naljalt töö- ja elukohta. Ilmarile pakkus peavarju tema koolivend Valev Kaska, kes elas Viljandis.
Siin lõpetas Ilmar õhtukooli ning sai tööle linaketramise ja kudumise vabrikusse, kus ta teenis elektrikuna leiba üle 40 aasta, pensionile jäämiseni.
Elektrikutöö õppis Ilmar selgeks Norilski niklimaagikombinaadis, kuhu ta asumiseaastatel eestlaste abiga tööle oli saanud. Hilisemas elus näitas Ilmar seda kohta ka oma abikaasale ja kahele pojale, organiseerides selleks Norilskisse matka.
Elu on saatnud raamatud ja reisihuvi
Mai Palol selliseid vintsutusi seljataga ei ole. Tema soov oli pärast Viljandi 2. Keskkooli (praeguse maagümnaasiumi) lõpetamist minna ülikooli geoloogiat õppima.
Et sellele erialale võeti vaid noormehi, tuli tüdrukul aasta hiljem Tallinna Kaubandusministeeriumi Õppekombinaati astuda. Ja kuigi ta oli soovinud õppida mööbli- või raamatukaubandust, omandas ta valmisriiete kaubanduse eriala.
Sellegipoolest sättis Mai Viljandisse tagasi tulles sammud otse raamatupoe poole ja küsis sealt kohta. Sel korral sai ta eitava vastuse, aasta pärast tekkis aga võimalus sinna asendajaks minna. Hiljem lõpetas Mai töö kõrvalt ka Leningradi Raamatukaubanduse tehnikumi. Samale kauplusele on ta truuks jäänud tänapäevani.
Päris kõrvalehüpeteta pole naise karjäär siiski läinud. Ühe ülemusega tekkinud ebakõlade tõttu töötas Mai kolm aastat oma teise huvi, reisimise alal.
Ta rajas Viljandisse Tallinna reisibüroo Viljandi filiaali ning asus ekskursioone korraldama. «Sellest see ekskursiooniäri siin arenema hakkaski,» arvab Mai.
Matkavõistlus pani inimesed rändama
Matkapisik on Mai Palol veres keskkooliajast.
«1950. aastate lõpul hakati Eestis korraldama üleriigilist matkavõistlust, mis käis ka koolide vahel,» kirjeldab naine tollaseid traditsioone. «Iga matkal käidud päev andis ühe punkti. Ja nii käiski hirmus punktide tagaajamine.»
Viljandis organiseeris tol ajal matkamist järve ääres asunud Kalevi turismibaas, mille instruktor oli hilisem Turisminõukogu esimees Guido Vene.
Seal hakati koolitama ka matkainstruktoreid ning lõpuks kasvas baasist välja Viljandi Turismiklubi, mis hiljem ka riigilt toetust sai.
Mai ja Ilmar Palo lõid mõlemad turismiklubi tegemistes kaasa: korraldasid Viljandi ümber matku ning trükkisid nendest osavõtjatele käsitsi embleeme. Viimaseid on Palodel terve albumitäis.
Igal matkagrupil oli oma matkaleht, kuhu kirjutati tema läbitud kilomeetrite arv. Matka raskuskategooria järgi anti välja ka järke: NSV Liidu I, II ja III järgu turistist kuni meistermatkajani välja.
«Süsteem oli tore ja see innustas inimesi,» ütleb Mai Palo. «Meistrimärgini jõudmine matkajale väga oluline.»
1960. aastal sai alguse «Sakala» tee matka traditsioon. Esimest korda läbisid Ilmar Palo ja hiljem looduskaitseinspektori ametit pidanud Ants Parve ja kodu-uurija Hardu Toomet selle tee jalgrattaga.
«Nüüd oleme seal käinud igal talvel,» jutustab Mai. Ta kiidab, et Kurgja rahva abiga said matka eestvedajad mullu tee taas korrastatud ja uuesti värviga tähistatud. «Eksimise võimalust seal enam ei ole,» lisab naine.
Alpinism meelitas ligi palju tüdrukuid
1960. aastal tegi Ilmar Palo tutvust ka mägede ja alpinismiga.
«Nõukogude Liidus olid 20-päevased alpinismilaagrid, mis kujutasid endast tegelikult sõjalist ettevalmistust mägedes liikumiseks,» jutustab Ilmar.
«Sinna jagati tuusikuid. 30 protsenti rahast tuli ise maksta, ülejäänu eest tasus aga ametiühing. Tööinimestel võis asutus ka selle 30 protsenti kinni maksta ja siis tuli endal kanda vaid kohalesõidu kulud.»
Esimeses sellises laagris käis Viljandist neli inimest: Ilmar Palo, Elmar Sahk, Ants Parve ja Niina Kolomainen.
Järgmisel aastal hakkas Ilmar Palo juba ise laagrisseminekut organiseerima.
Ta meenutab, et huvitaval kombel soovisid alpinismiga tegelda just tüdrukud. Ja et mägedesse sai minna alates 17. eluaastast, käiski seal väga palju keskkooliealisi.
Sarnaselt matkamisega olid ka alpinismis oma järgud. Ilmar Palo jõudis kuueastmelises süsteemis kategooriani 5B. Kõrgeim vallutus on tal 7495-meetri kõrgune Kommunismi mäetipp.
Viimati käis Ilmar mägedes ronimas kümmekond aastat tagasi, varem sattus ta sinna aga peaaegu igal aastal. Mäed köidavad teda oma huvitava ja ilusa looduse tõttu. «Eks inimesed püüdlevad ikka kõrguste poole. Kes mägede, kes teaduste või mingite teiste kõrguste poole.»
Alpinistid taastasid tuuliku omal jõul
Alpinismihuvilistega puutub Ilmar Palo kokku aga praegugi. Tema hooldada on Viljandi külje all asuv Karula tuulik, mille seintel harjutatakse kaljuronimist.
Lagunenud tuuliku avastasid omal ajal turismiklubi alpinistid, kes lisaks seintel turnimisele hoonet tasapisi ka korrastama hakkasid.
Lõpuks korraldas üks Eesti vanemaid alpiniste, EKE Projektis tööl olnud Peeter Varep kunstiinstituudi üliõpilastele tuuliku taastamiseks arhitektuurikonkursi.
Võidutöö põhjal valmistati projekt ning hakati hoonet välja ehitama: väljapoole tehti vaateplatvorm ning sissepoole korrused ja kamin. Tuulikus on ka kaks sauna, köök ja siserõdu ning kõige ülemisel korrusel saavad matkajad vanadel naridel ööd veeta.
Kuigipalju andis hoone taastamiseks raha Turisminõukogu, enamiku tööd tegid matkajad ja alpinistid omal jõul.
Praegu kuulub Karula tuulik matkaklubile ja soovijad saavad seda minimaalse tasu eest kasutada.
Mai Palo nendib, et matkaklubist endast on paraku võrdlemisi vähe järel. Kunagised matkajad on eakad, noortega aga pole kontakti enam saadud.
«Asi jäi soiku siis, kui riigi toetused kadusid ja klubi pidi ise endale raha koguma hakkama. Millega aga see matkaja teenib!» Ka tuulik ei ole naise meelest nii heas korras, et selle kasutamise eest suurt raha võiks küsida.
Matkajatel ei olen enam ka selliseid võimalusi nagu klubi õitseajal, kui kaugeid maid sai avastada väga vähese raha eest.
Kallile elule vaatamata ei ole Mai ja Ilmar Palo ise veel matkaradu unustanud. Igal aastal üritavad nad korra teha süstaretke ning käia ka mõnel jalgsimatkal.
«Tänavugi on meil mõned plaanid,» lausub Mai. «Ega me väga kõrgeid tippe ürita, kuid päris maapinnal veel ka olla ei tahaks!»