Mõisakülast mööda öise sajuga umbe tuisanud teed Jäärja poole sõites satume ühtäkki peale huvitavale vaatepildile: üle valge põllu kulgevat rada pidi lontsib mitu lehma, paar tükki aga eemaldub metsa veert mööda lumelagendiku teise serva poole. Südatalvel ju vabalt ringi hulkuvaid veiseid naljalt ei kohta, seepärast jääme nende tegemisi jälgima.
Peagi saab lehmade eesmärk selgeks: nad kiirustavad kraavijäässe raiutud aukude juurde janu kustutama.
Taamal karjalauda ja selle taha jääva kahekorruselise kortermaja ümber aga paistab sadu veiseid talveilma nautivat. Neile lähemale me minna ei julge, sest ees on vaid traktorijäljed ja auto põhi on nenes liikumiseks liiga madal.
Kerkib külamaja
Sõidame edasi. Peagi märkame vasakut kätt järgmist karjalauta ja koplis jalutamas pulle. Pärime lund lükkavalt traktoristilt, kes seal kandis loomi peab, ja kuuleme vastuseks, et Krappide pere.
Kui küsime teed Raamatu külamaja juurde, juhatab mees meid päris maakonna servale. Sealt viib kaseallee põllul asuvate ehitisteni.
Otse ette jääb hiljuti valminud ilus talumaja, vasakut kätt aga alles pooleli olev hoone, millest kostab töömeeste tekitatavat müra. Kaks suurt koera kutsuvad välja perenaise Marina Raidi ja saamegi kinnitust, et tegemist on tulevase külamajaga.
Naine räägib, et taotles füüsilisest isikust ettevõtjana põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt külamaja rajamiseks toetust ning eelseisval suvel peaks see abikaasa Reinu eestvedamisel valmis saama. «Üks seminar on seal juba peetud.»
Külamaja peaks Marina Raidi sõnul saama kohaks, kus hakkavad koos käima Raamatu ja Jäärja inimesed ning kus saab mitmesuguseid üritusi korraldada laiemalegi ringile.
Sealsamas saame jutule ka lihaveiseid kasvatava Finkre osaühingu tegevjuhi Ljudmilla Krapiga.
Ta ütleb, et hakkas koos abikaasa Aarega 1987. aastal Vana-Kaie talus lüpsikarja pidama ja hiljem sai talust osaühing MK Tehnika. 2004. aastal olid nad aga sunnitud piimatootmise lõpetama.
Lüpsikarja asemele tulid lihaveised
«See oli raske aeg ja lüpsikarjaga lihtsalt polnud võimalik jätkata. Nii otsustasime Kamaral asuva farmi koos loomadega maha müüa, kusjuures üks müümise tingimus oli, et töökohad säiliksid ja loomapidamine jätkuks Kamara farmis,» meenutab Ljudmilla
Krapp ning Marina Raid lisab: «Osaühingu MK Tehnika ostmise soovist teatas ka mitu välisettevõtjat, kes oleksid kohe loomad farmist ära viinud ja kohapeal tootmise lõpetanud.»
Farm jäi aga Kamarale tegutsema ja uus omanik pani osaühingule uue nime, Abja Farmid.
«See oli kohalikele inimestele parim variant,» tõdeb Marina Raid.
Krapid aga jätkasid põllumajandusettevõtlust ja alustasid lihakarja kasvatamist. Praegu kasvatavad Raamatul ja selle ümbruses lihaveiseid peale Finkre ka Martin Krapi osaühing Tax Trans, Marina ja Rein Raid ning perekond Õun Everti-Kõrvi talus.
Lehmad eelistavad poegida lumehanges
Finkre lihakari koosneb peamiselt Sharolee ja Limusiini tõugu veistest ning nende segunemisel sündinud loomadest.
Osaühing kasvatab oma tarbeks ka teravilja. «Kui tera on vahaküps, teeme sellest silo,» nendib Ljudmilla Krapp.
Ettevõtte kasutada on Abja ja Pärnumaa Saarde vallas umbes pool tuhat hektarit maad, millest osa on renditud.
Tegevjuhi sõnul on olnud võimalik tootmist arendada ja söödavarumistehnikat soetada tänu põllumajandustoetustele ja aktsiaseltsile Swedbank Liising. Ühe suurema probleemina nimetab Ljudmilla Krapp aga, et Eestis pole maheturg veel välja arenenud.
«Kütuse järjepidev kallinemine teeb söödavarumise kulukaks, liha hind on aga madal,» nendib ta.
Finkre veiste maheliha läheb Rakvere lihatööstusele.
Veiste jootmiskohast leiame eest Aare Krapi. «Pean ruttu neli palli maha tõstma, sest kohe on kari platsis,» ütleb ta kiirustades.
Mees tõstab silorulli tõstukiga traktori järelkärult maha, lõikab neljakordse kile otsast lahti, rebib selle rullilt maha ja eemaldab silo ümbert ka võrgu. Siis korjab ta kile ja võrgu hoolikalt kokku — need lähevad utiliseerimisele.
Seejärel võtab tõstuk silorulli taas hambusse ning peremees hakkab karjamaal ringi sõitma ja heinahunnikuid laiali jagama. Lauda juurde venib eri radu pidi pikk rodu lehmi. Alustuseks kustutavad nad kraavis janu ja siis sörgivad ristikusilo nosima — kuus-seitse lehma ühe kuhja juurde. Mõni ahmab suutäie veel tõstuki haardes olevast rullist.
Lehmadega on kaasas ka mullikad ning Aare Krapp räägib, et talvekülmas on ilmale tulnud kuus vasikat.
«Lehmad ei läinud poegimiseks isegi lauta,» ütleb Ljudmilla Krapp. «Lihaveised naudivad tuisust ilma. Pakane neid läbi paksu karva ei näpista.»
Aare Krapp tahab meile ka karja tugevamat poolt tutvustada.
Meie auto jõuab pullilauda juurde kümmekond minutit enne tema oma ja seni eemal koplis olnud pullid venivad hanereas uudishimulikult lähemale. Kõigepealt kontrollivad nad järele mineraalainete künad ja siis tulevad autot uudistama.
Pullid on suured, kuid rahulikud
Selliseid elukaid otse autoakna taga nähes on auto pärast veidi hirmgi, aga plõksuma hakkav kaamera peletab nad eemale.
Siis saabub traktoriga Aare Krapp, tõstukil silorull, mille ta laiali laotab. Erilise heameelega näitab peremees kahte tõupulli, kelle osaühing oksjonilt ostnud oli.
Hiiglastel on ninas rõngas. Üks on nudi, teisel on päris suured ja ohtlikuna tunduvad sarved. Loomad on rahuliku meelega, kuid väga lähedale ei soovita peremees neile minna. «Nad on ikkagi umbes tonni kaaluvad pullid ja selliste loomadega tasub ettevaatlik olla.»
Kui märkame, et üks tõupull on küljelt viga saanud, pakub Aare Krapp, et küllap on loomadel söötmiskohtas lahkhelisid olnud.
Pullide eri värvi karva põhjuseks ütleb peremees olevat lehmade antud tugevamad geenid.
Veel mainib Aare Krapp, et loomade söötmiskohtades võib päris tihti kohata hirvi. «Nood tulevad kohale enne pimedat. Südatalvel ilmusid välja kella nelja paiku, nüüd, kui päev on pikem, aga üha hiljem.»
