Kadri Lepa Nora mõjub suhetes advokaadist mehe Helmeriga (Janek Vadi) huvitavalt ja köitvalt. Foto: Tarvo Vridolin

Ugalat näikse viimasel ajal kimbutavat lavastajate põud: haaratakse küll siit, küll sealt. Repertuaari tervikpilti niisugused juhuslikud valikud aga ainult ähmastavad. Õigem oleks vist öelda, et seda tervikpilti ei olegi, on eri suunas vaatavad lavastused.

Uued lavastajanimed

Seepärast on igati tervitatav, et teater on hakanud innukalt otsima uusi lavastajanimesid.

Priit Võigemast oli õnnelik leid. Tema esiklavastus «Terrorism», ent kindlasti ka tänavuse hooaja «norway.today» võitis nii vaatajate kui kriitikute poolehoiu. Samasse ritta paigutub juba aastaid tagasi Ugala väiksel laval «Helesinise vaguniga» debüteerinud Taago Tubin, kes nüüdseks on tuntuks saanud Võru Teatriateljee juhina ning lavastusega Eesti Draamateatris.

Küll hoopis teisest ooperist, kuid võimsa loomingulise natuuriga liikumisjuht Oleg Titov on teinud juba mitu lavastust. Nendest edukaim on tantsuline interpretatsioon eesti draamaklassikasse kuuluvast Kitzbergi «Libahundist».

«Nora/Maja»

Uued lavastajanimed tekitavad taas lootust, uued stiilid aga annavad näitlejatele võimalusi end varasemast erineva nurga alt avada.

End nüüd uuslavastustest.

Kõigepalt tuleb nentida, et saali valik ei tundu nende puhul just kõige otstarbekam. Igal juhul oli suur saal esimeste etenduste aegu pooltühi, väike saal seevastu puupüsti täis.

Henrik Ibsenil on eesti teatris sügavad traditsioonid. Õnneks ei tunne algaja lavastaja Helen Rekkor nende ees mingit aukartust. Julgelt ehitab ta Ibseni situatsioonidele oma loo, kusjuures karakteritest võtab ta ainult põhiomadused.

Jah, Ibseni lugu on tema omast psühholoogiliselt komplitseeritum, kuid kes ütles, et tänapäeva vaataja ootab teatrilt keerukust. Tema ootab reaalset elu, igapäevaseid probleeme. Ja neid ta Rekkorilt ka saab.

Vaatluse all on raha ja armastuse suhted. Võib-olla on niisugune teemakäsitlus ühekülgne, kuid igal juhul on lavastus huvitav ja stiilne.

Kujundus ning tegelaste kostüümid ja maneerid on tänapäevased. Lavastuse teevad huvitavaks kasutatavad videolõigud, mis iseloomustavad päris täpselt kõike seda, mida Nora kramplikult teiste eest varjata püüab. Need on tema unenäod. Klaustrofoobne püüdlus murda välja enda ehitatud kujutlusmaailmast.

Tunnistan, mind naisõiguslaste võitlused eriti ei köida, ent raha ja perekondliku õnne suhted lähevad korda küll. Seepärast ongi mulle Kadri Lepa mängitud Nora oma suhetes advokaadist mehe Helmeriga (Janek Vadi) huvitav ja köitev.

Mul on selgelt meeles Kadri Lepa hästi mängitud kõrvalosa Karin Raidi lavastatud «Vend Aljošas». Nägime seal suurt last, kes oli võimeline tõsisteks tunneteks. Huvitav, vähemalt lavastuse esimeses pooles, on Kadri Lepp ka Norana. Siis on temas veel ülekaalus lapselikud tunded ja käitumine. Ta on vahetu ja siiras laps, kes ootab iga teo eest tänuks rahatähte. Kas sellel Noral on tõesti juba kolm last? Ei kujuta nagu ettegi.

Janek Vadi Helmer on märksa üheplaanilisem ja oma tehtud naeratusega ka eemaletõukavam. Kuid Nora lugu see ju ongi, teised tegelased jäävad paratamatult tagaplaanile.

Lavastuse teine pool, kus hakkab realiseeruma Nora väljamurd surnud ringist, pole enam nii huvitav.

«Börs ja Börsitar»

«Börs ja Börsitar» on Ott Aardami debüüt nii loo autori kui lavastajana. Küllap seepärast ei riskitudki anda tema käsutusse suurt lava, kuigi tegelasi on loos murdu. Nüüd tuleb publikule paigutada lisatoole.

Tundub, et lavastaja on loo autorist peajagu üle. Kõige paremad on aga näitlejad. Küllap teab näitlejakoolituse ja -praktikaga lavastaja suurepäraselt, mida on ühel näitlejal laval tarvis. See, millise innu ja lustiga kogu trupp töötab, ei jäta ruumi kahtlusteks. Selle lavastusega on tehtud tööd, hoolimata higist ja pisaratest, ning tulemus on minu arvates tore.

Kui ikka näitlejaid vaadates naerad, nii et silmad märjad, tunned nende üle uhkust ja rõõmu. Eeskätt nende üle, kelle uut avanemist juba ammu oodanud oled. Näiteks võib tuua Andres Tabuni, Leila Sääliku ja Vilma Luige. Tanel Ingist, samuti Hilje Murelist ja Arvo Raimost ma parem ei räägigi — neid oleme näinud kaasakiskuvates osades märksa sagedamini.

Päris uus tegija on Laura Peterson Vanemuise teatrist, ent ta sobitub ansamblisse väga hästi.

Näitlejatööd ja tegelikult kogu lavastuse muudavad eriliseks pisikesed, kuid täpsed psühholoogilised detailid, mis kõnelevad rohkem kui sõnad. Näiteks Tanel Ingi mängitud dotsendi puterdav kõneviis või lahti unustatud püksilukk. Või Karol Kuntseli siiras abitus ja tema ühiselamutoa sisustus. Selliseid detaile jagub kogu etendusse ning polegi enam oluline, kas need on lavastaja või näitlejate leiud. Kõige selle juures on lugu inimlikult soe.

«Börsile ja Börsitarile» võib ennustada pikka iga, sest kui näitleja teeb oma tööd nii, et silm särab, ei ole vaataja tunnustusega kitsi. Vaatamata sellele et lugu pole nagu ollagi ja midagi uut ka ei avasta.

Jälle tuleb meelde «Helesinine vagun», milles näitlejad tegid samuti vaimustusega lihtsaid rolle.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4