Viljandimaa mees salaluure võrgus

Jaak Pihlak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Vabariigi ajaloo kõige lühikesema ametiajaga peaministri sünnikoha tähistamisel eeloleval esmaspäeval esinevad sõnavõtuga riigisekretär Heiki Loot ja Tarvastu vallavanem Alar Karu. Ado Birgi perekonna nimel kõneleb tema pojatütar Kadri-Ann Laar.
Eesti Vabariigi ajaloo kõige lühikesema ametiajaga peaministri sünnikoha tähistamisel eeloleval esmaspäeval esinevad sõnavõtuga riigisekretär Heiki Loot ja Tarvastu vallavanem Alar Karu. Ado Birgi perekonna nimel kõneleb tema pojatütar Kadri-Ann Laar. Foto: Viljandi muuseumi fotoarhiiv

28. juulil avatakse riigikantselei eestvedamisel Tarvastu valla Kulbisaare talu väravas mälestuskivi Ado Birgile, ühele Eesti Vabariigi algusaastate poliitilises elus olulist rolli mänginud mehele.

Nõukogude okupatsiooni aastail olid Eesti poliitikud, sõjaväelased ja riigi loomises aktiivselt kaasa löönud isikud põlualused. Ado Birk ei olnud erand.

Alles pärast taasiseseisvumist on tema elu ja tegevus pälvinud ajaloolaste ning avalikkuse tähelepanu. Eelkõige äratavad huvi Venemaaga seotud sündmused. Tegemist on perioodiga, mil Birk Moskvas 1920. aastate keskel saadikuks olles Nõukogude salaluure võrku mässiti ja Eesti poliitikast lahkuma sunniti. Osaliselt seetõttu on tema roll Eesti riigi loomises tähelepanuta jäänud.

Esimesed sammud

Ado Birk, kelle sünninimi oli Tarvastu kirikuraamatu järgi Aadu, tuli ilmale 14. novembril 1883 Viljandimaal Tarvastu vallas Mõnnaste külas Kulbisaare talus. Tema isa, samuti Aadu, oli Kulbisaare talu rentnik.

Pere majanduslik järg ei olnud kiita, keisriusku minek lubas tagada lastele parema hariduse ja elujärje. Seetõttu otsustasid vanemad anda noorele Aadule usuvahetuse kaudu võimaluse. Nii ristitigi Aadu Birk Suislepa kirikus õigeusu kombe kohaselt.

Esimese koolitarkuse omandas väike Aadu Karjuse apostliku õigeusu abikoolis Tarvastus aastail 1891 ja 1892, seejärel käis ta Suislepa apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Usuvahetus avas 1895. aasta sügisel talle Riia vaimuliku kooli uksed. Selle edukalt läbinud, jätkas ta õpinguid Riia vaimulikus seminaris.

Edasi siirdus ta Peterburi vaimulikku akadeemiasse, siis Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Alates 1908. aasta sügisest õppis Ado Birk Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas. Täiendanud 1911. aastal lühikest aega oma teadmisi Saksamaal Leipzigi ülikoolis, lõpetas ta veel samal aastal juristina Peterburi ülikooli.

Õpingute ajal, 1908. aastal abiellus Ado Birk Olga Goruškiniga. Perre sündis neli last.

Ajas välismaal Eesti asja

Juba Riia-aastatel võttis Ado Birk aktiivselt ühiskondlikust elust osa ja oli muu hulgas kohaliku Eesti seltsi laulukooli juht. Tsaaririigi pealinnas õppimise ajal kuulus ta Peterburi Eesti üliõpilaste seltsi (hilisem Põhjala) asutajate hulka ning oli ajalehe «Peterburi Teataja» kaastööline ja mõnda aega toimetuse liige.

Saabunud sügisel 1911 tagasi Eestisse, töötas Birk Tallinnas statistikabüroo juhatajana, järgmise aasta lõpul siirdus vandeadvokaat Jaan Poska abiks. 1913. aastast kuulus ta Tallinna linnavolikokku, kus oli eesti-vene bloki üks juhte. Ühtlasi toimetas ta ajalehe «Tallinna Teataja» juriidilist osa ning lõi kaasa Tallinna põllumeeste seltsi ja tuletõrjeseltsi tegevuses.

Venemaal 1917. aastal puhkenud veebruarirevolutsioon tõi Ado Birgi elus kaasa suured muutused. Ta asus Tallinnas ja Põhja-Eestis miilitsat looma ning temast sai Eesti Talurahva Liidu ja Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna üks asutajaid ning juhte.

Veebruaris 1918 algas Saksa okupatsioon. Ado Birk oli põranda all toimiva Ajutise Valitsuse sidemees Soomes ja käis selleks valitsuse saadikuna Helsingis.

Pärast võõrvõimu langemist kogunenud Maapäev valis Ado Birgi 27. novembril 1918 oma esimeheks. Sellele kohale jäi ta kuni 3. veebruarini 1919, olles seega äsja puhkenud Vabadussõja algul sisuliselt Eesti parlamendi juht. Ühtlasi oli ta Asutava Kogu valimiste peakomitee esimees.

Vabadussõja ajal korraldatud Eesti Asutava Kogu valimiste eel liitusid radikaaldemokraadid Jaan Tõnissoni juhitava Eesti Rahvaerakonnaga. Uue partei liikmena valiti Ado Birk Asutavasse Kogusse ja sai selle teiseks abiesimeheks.

Septembris 1919 juhtis ta Pihkvas Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni. Paraku jäid kõnelused tagajärjetuks. Tema teeneks on peetud seda, et ta suutis oma sõnaosavusega päästa Eesti esindajad arreteerimisest.

Peaminister kolmeks päevaks

18. novembril 1919 kutsus Jaan Tõnisson Ado Birgi enda loodava valitsuse välisministriks. Selle kabineti tegutsemisaega jäi meie riikluse ühe nurgakivi, Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu sõlmimine.

Juuli algul 1920 puhkes mõne poliitilise jõu koalitsioonist lahkumise tõttu valitsuskriis. Uue valitsuse moodustas Ado Birk. Kuigi 28. juulil 1920 kinnitas Asutav Kogu valitsuskoosseisu 18 poolt- ja kolme vastuhäälega, jäi enamik seadusandliku kogu liikmeid erapooletuks. Seetõttu ei pidanud äsja ametisse saanud kabinet toetust piisavaks ega asunud ametikohustusi täitma.

Uue valitsuse moodustas kolme päeva pärast, 30. juulil 1920 taas Jaan Tõnisson, kes kutsus Birgi jälle välisministriks. Selles ametis oli ta kuni valitsuse vahetumiseni 26. oktoobril 1920.

Oktoobris 1922 määrati ta erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Moskvasse. Nõukogude Venemaa ei olnud loobunud maailmarevolutsiooni mõttest ja üritas kommunismipisikut külvata ka äsja iseseisvunud piiririikidesse. Teenistus naaberriigi pealinnas väikese Eesti esindajana oli keeruline, kuid esialgu kõik laabus.

Väikese vahepalana jõudis Birk olla välisministriks veel kolmandatki korda, seekord lühikest aega riigivanem Jüri Jaaksoni juhitud valitsuses oktoobrist detsembrini 1925. Järgnes taas saadikutöö Moskvas, mis lõppes paraku õnnetult.

OGPU haardes

Nõukogude julgeolekuorganid (OGPU) olid imbunud vene monarhistide salaorganisatsiooni Trust ja mängisid topeltmängu, vedades ninapidi lääneriikide salateenistusi ja riigimehi. Ka Ado Birk ning Eesti sõjaväeline esindaja kolonelleitnant Emil Kursk osutusid nendeks, kellega kassi ja hiirt mängiti. OGPU söötis mõlemale ette fabritseeritud Punaarmee mobilisatsiooniplaane, mis teineteisest erinesid.

Birgi ja Kurski suhted olid teravad ja rivaalitsemine salajase teabe hankimisel oli selle üks põhjus. Tuginedes hangitud materjalidele, pani saadik kahtluse alla sõjaväelise esindaja vajalikkuse. Samal ajal oli Nõukogude julgeolek edastanud Eesti kindralstaabile Birgi tegevuse kohta väljamõeldud infot, mis jõudis muidugi ka valitsuseni. Kõik see tingis vajaduse saada selgitusi mõlemalt poolelt ja Ado Birk otsustati 1926. aasta mais Tallinna kutsuda.

Nõukogude julgeolekuagendid veensid Birki, et Eesti võimud plaanivad ta Tallinnas kinni võtta. Kartusest vangistuse ees keeldus Birk koju sõitmast ja Eesti valitsus tagandas ta korralduse täitmata jätmise pärast ametist.

Järgmiseks fabritseeris OGPU Ado Birgi allkirjaga artiklid, milles süüdistati Eesti valitsust ja kindralstaapi, ning lekitas need Eesti ja Nõukogude ajakirjandusse. Puhkes niinimetatud «birgiaad», mis leidis ka Euroopa riikides palju vastukaja.

Pärast kolmveerandit aastat Nõukogude julgeolekuorganite valve all olekut õnnestus Birgil märtsis 1927 põgeneda Moskvas Norra saatkonda, kust ta palus varjupaika. Mõnepäevase viivituse järel lubasid Nõukogude võimu esindajad ta Eestisse viia.

Järgnenud uurimist ja kohtuprotsessi kajastasid peaaegu kõik Eesti lehed. Novembris 1927 mõistis Tallinna-Haapsalu rahukogu Birgi süüdi valitsuse antud kojutulekukorralduse täitmata jätmise eest ning karistas teda kolme kuu pikkuse vangistusega. Et Birk oli selle eeluurimise ajal juba ära istunud, pääses ta kohe vabadusse.

Riiklike saladuste edastamise ja Nõukogude julgeolekuorganitega tehtava koostöö süüdistused osutusid alusetuks. Selline tulemus ei rahuldanud Eestis teatud poliitilisi jõude ega ka prokuröri, kes kaebas kohtuotsuse edasi. Riigikohus arutas küsimust, kuid jõudis taas järeldusele, et Ado Birk ei ole riigireetmises süüdi.

Toimunu oli jätnud kustumatu pitseri Ado Birgi edasisele karjäärile ja riigi poliitilisse ladvikusse tal enam asja polnud.

Elu viimane vaatus

Järgnenud aastail oli Birk tegev Riias filmiäris ja hiljem kaasosanik Tallinnas tõmblukke tootvas ettevõttes. Alates 1937. aastast tegutses ta Eesti apostliku õigeusu kiriku sinodi liikmena ja kiriku oikumeenilise sekretärina.

Suvel 1940 algas Nõukogude okupatsioon, kuid esialgu julgeolekuorganid Ado Birgi vastu huvi ei tundnud.

Suurküüditamise ajal 14. juunil 1941 ta arreteeriti ja viidi Venemaale. Järgnes uurimine, kus tõstatati küsimus, kas teda oleks võimalik värvata Nõukogude julgeolekuorganite kaastöötajaks. Vastus oli üheselt selge: tegemist on «veendunud kodanliku korra pooldajaga».

Ta mõisteti surma, kuid otsuse täideviimiseni ei jõutud. Ado Birk suri 2. veebruaril 1942 Sverdlovski oblastis SevUralLagis. Tema viimne puhkepaik on teadmata.

Jääb loota, et lähiaastail ilmub Eesti riigi toel Ado Birgi elu ja tegevust käsitlev monograafia.

TÄHISED

Kunagise riigimehe mälestuse jäädvustamine.

• Konstantin Pätsi muuseum pani septembris 1999 Ado Birgi kunagisele kodule Tallinnas Kirde tänav 14 mälestustahvli.

• Sel esmaspäeval avatakse mälestuskivi tema sünnikohas Kulbisaare talus.

• Endine Moskva saadik Heinrich Laretei avaldas Rootsis paguluses brošüüri «Birgiaad». Taasiseseisvunud Eestis on «birgiaadi» uurinud ja sellest kirjutanud ajaloolane Eero Medijainen.

• Ajaloolane Karl Laigna ja Jaak Pihlak on avaldanud Ado Birgi kohta artikleid.

Allikas: Jaak Pihlak

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles