Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel

On hea teada, et leidub minust pool sajandit vanemaid inimesi, kellega saab silmast silma ja kirja teel juttu ajada, ilma et vanusevahe midagi loeks.

Eha Lättemäe on minule näide vaiksest kestmisest. Ta on üle elanud sotsialistliku realismi aja ning kaasa elanud kuuekümnendate luuleuuendusele ja ka üheksakümnendatel tulnuile.

Rippsilla kannul Viljandisse

Eha on sündinud 1922. aastal Tarvastu vallas Mõnnastes. Tema pere maja oli küla viimane: kui väravast välja astusid, oli võimalik seista ühe jalaga ühes ja teisega teises külas. Samamoodi seisab tema justkui mitme kultuuri veerel.

Eha kasvas maalapsena. Tegi talutöid, käis metsas. Et vanemad olid koolmeistrid ja kodus oli hulk raamatuid, luges ta ka kirjandust. Esimese luuletuse kirjutas ta kaheksa aastaselt ning vabavärsis.

Kui isa Andres sellest teada sai, juhatas ta tütart «riimitelude radadele». See laad ei jäänud püsima, kuid koos isaga on Eha ühe raamatu siiski teinud, selle pealkiri on «Kahel häälel» ja seal käib igal leheküljel huvitav dialoog: isa luuletused üleval, tütre omad all.

Ning muidugi on kasvukoha kõne Ehasse oma vanapärase jälje jätnud: tarvastumurdeliste tekstide laululisus ja lihtsus on midagi sellist, mida Mulgimaal praegu vist enam ei kohta.

Eha on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale ning ta on üks väheseid elavaid inimesi, kes mäletab Viljandi rippsilda ajast, kui see veel parun von Mensenkampffile kuulus, Tarvastus rippus ja selle põrand katki oli. Viljandisse toodi sild ju juba 1931. aastal ja Eha tuli hiljem sellele järele: käis siin linnas keskkoolis.

1948. aastal lõpetas Eha ajaloolasena Tartu ülikooli, kuid poliitilistel põhjustel — isa kuulutati rahvavaenlaseks ja tehti koolist lahti — ta erialast tööd ei saanud. Nii elas ta kultuuriliselt isoleerituna aastaid Mustlas ja tegi maatöid. Ning igatses midagi muud.

Ei kerja au

Et Nõukogude raadio oli igav, kruttis Eha oma RET-i aparaadist välja Soome uudised ja nädalaringvaated ning õppis raadio kaudu ära soome keele. Ta jäigi selles kirjutama.

Peale tarvastumurdeliste ja tolle kaheksa-aastaselt tehtud luuletuse on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest. See kummaline keelekurv on tema viimases valikkogus «Õhtune jalutuskäik / Iltakävelüllä» (2003) ka välja toodud: ühel leheküljel on soome originaal ja seal vastas eesti tõlge, mis mõnes kohas mõjub kuidagi ebalevalt.

Eha poetas jutu sees, et tema meelest on soome keel samuti üks eesti keele murre, nii et ta on justkui kahekordselt murdeluuletaja. Võib-olla on selles omalaadne vaikne protest põhjaeesti keeleruumi kohustuslikkuse ja kirjandusloo kitsarinnalise kambakraatia vastu.

Eha toimis eesti kirjanduspildis aastakümneid hämmastavas erakluses, suheldes kirjanikest pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja on kahtlemata haikumees Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud.

Pikk aleviperiood sai otsa kuuekümnendate lõpul. 1968. aastal ilmus Eha esikkogu «Oma sammude varjust» ning aasta hiljem sai ta tuttavate abiga Tallinna sissekirjutuse ja raamatukogutöötaja koha. Ta elas Toompeal peaaegu võimatutes tingimustes, kuni kirjanike liit talle korteri muretses.

Eha oli esimese trükiproovi avaldanud Viljandi lehes «Tee Kommunismile» ja seejärel Karjala lehes «Punalippu». Karjalas leidis eesti luulest üsna eraldi elav Eha kirjandusliku keskkonna ja omaksvõtu. Eestis on isegi arvatud, et ta elabki seal või on sealt pärit. Tundub, et teda oleks võib-olla lihtsam käsitleda soome luule kontekstis, kuhu ta sobiks eakaaslase Eeva-Liisa Manneri kõrvale.

Eha on palju karjala luuletajaid eesti keelde tõlkinud ning mõne teksti saatus on üsna omapärane. Näiteks leidis nooruke Urmas Alender ühe Matti Mazajevi luuletuse, muutis seda, lisas sellele sõnu ja dadaistliku refrääni ning pani autoriks hoopis Eha. Tulemuseks oli varase Ruja tuntud progeliku hardrock’i pala, «Vana auruvedur»(1972), mida Eha ise kuulnud pole.

Lugu on lahe, aga Eha meelelaadi kohta liiga tormakas. Tema ainus eesmärk on sisemine areng, au pole ta kusagilt kerjanud.

Mõistatusliku luule meister

Eha on ikka otsinud ja kahelnud. Kultuuriväljal on ta olnud tagasihoidlik ja sellepärast teavad tema nime vähesed. Aga see nimi on teadmist väärt.

Kuigi Eha hindab Viivi Luike ja Kristiina Ehinit, on tema eesti romantilisest ja üle kiidetud naisluule panteonist kogu aeg eraldi elanud. Nagu kaheksakümnendatel Ene Mihkelson ja praegu Maarja Kangro, ainult et tema eristumine pole nii esile tõstetud. Paisutatud kujundeid ja tundlemist tema tekstidest ei leia. See lüürika on vaikne, vaatav ja küsiv.

Eha on lühikese ja mõistatusliku luule meister. Minu meelest on säärane ökonoomne ja lihtne stiil kujunenud maal elatud aastatel ja rännakutel. Ta on rännanud nii Eestis, Kesk-Aasias, Kuriilidel, keeles kui iseendas.

Tänapäevane nautivalt psühhedeelne Eesti, kus kanep on kõige tarbitavam mõnuaine, ei teata ilmselt, et seitsmekümnendate algul oli Eha nende väheste kultuuriinimeste seas, kes avastasid selle taime loomingulise ja sisevaatlusliku potentsiaali. Teadjad leiavad nende kogemuste jälgi mõne teksti sisus ja loogikas. See episood ja vahend pole aga olnud tema isiksust ja loomingut määravad.

Sisemise selguse otsing oli Ehas ammu enne Aldous Huxley lugemist, esimese sigareti rullimist ja joogaharjutusi ning vaimus rändamine jätkub võimaluste piires ka nüüd, kui ta kehvakestel jalgadel oma Tallinna Lastekodu tänava üheksakorruselise maja pisikeses kodus vanade imeasjade ja kaktuste vahel liigub, raadiot kuulab ning tuba vaiba ja tornidena katvate raamatute hulgast mõne kätte võtab. Endisele otsijale on selline paigale aheldatus kindlasti vaev.

Käisin tal seal toas külas ja sain linti hulga luuletusi. Need on teated siseajast, mida keegi meist ei tunne. Seda omapära on tema juures veel ja veel. Ta elas näiteks Vene aja üle ilma vene keelt selgeks õppimata, saades suurema osa infot Soome raadiost ning lugedes, jälgides maailma ja elades nunnalikus kasinuses.

Võib-olla võtab selle elu kuidagi kokku tema fraas «Kõikjalt olen läinud jäljetult». Selle luuletuse ajend oli üks Viljandis peetud võõristav koolikokkutulek, aga nagu heade tekstide puhul ikka, laieneb see lugeja meeles, muutudes justkui üheks budistliku keskmise tee näiteks eesti luules. Ja ma näen tema pealt, et otsimine kestab kogu elu.

Aitäh Sulle, Eha.

LOOMING

Eha Lättemäe on pidanud end kahekordseks murdeluuletajaks.

• Kirjutanud peamiselt nukratoonilist loodus- ja isikulüürikat.

• Tema loomingus on palju tekste Tarvastu murrakus ja soome keeles.

• Luulekogud «Oma sammude varjust» (1968), «Uskon aurinkoon» (1969, Petroskoi), «Pääsuke päevalind» (1971), «Nõnda ma lähen» (1973), «Metsamarju, mõtsamarju» (1974) «Poimin marjoja sinisestä metsästä» (1975, Petroskoi), «Kahel häälel» (1981, koos isa Andres Lättemäega), valikkogu «Elulugu» (1981), «Iltakävelüllä / Õhtune jalutuskäik» (2003).

Allikad: «Eesti entsüklopeedia», Vikipeedia