Kooliõpetajatel on ajaloolise Mulgimaa kaaluka paiga Helme kultuuriloos alati olnud määrav koht.
Helme õpetajad aitasid piirkonnal ärgata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu ka mujal, ei ole nad siin piirdunud pedagoogitööga, vaid on võtnud innukalt osa kihelkonna kultuurilis-ühiskondlikust elust.
Nende teene on see, et Helmest kujunes üks ärkamisaja rahvusliku liikumise keskusi Eestis. Helmes korraldati ärksate inimeste kokkutulekuid, millest vähemalt ühel osales ka Lydia Koidula. Juba see fakt näitab, kui kõrgelt Helmet kultuurikeskusena hinnati.
Õpetajad igas mõttes
Õpetajatest nimetan alustuseks Märt Jakobsoni, kelle 1864. aastal kirjutatud «Eesti rahva ellolugu» õhutas talupoegi mõisnikevastaseid palvekirju koostama.
Väljapaistvaks eesti kultuuritegelaseks kujunes Rõuges sündinud Andres Erlemann, kes sidus end Helmega aastal 1859 ja jäi sinna oma surmani aastal 1915. Tema tegutses kihelkonnakooli juhi ja õpetajana, täites samal ajal köstri kohuseid. Aastal 1881 tuli tal nagu paljudel meie tolleaegsetel koolmeistritel õpetajaamet venestamissurve süvenemise tõttu katki jätta.
Andres Erlemann osales raugematu energiaga paljudes ärkamisaegsetes ettevõtmistes. 1864. aastal avaldas ta muusikaõpiku, mis muusikateadlase Monika Topmani sõnul oli üks esimesi eestikeelseid muusikateooria, harmoonia, vormiõpetuse ja pillide tutvustusi. Seda kasutati tollal palju.
Andres Erlemanni pedagoogitööd jätkasid Helmes rahvuslastest kirikutegelased, kes suutsid ajapikku nullida saksameelsete mustakuuemeeste mõju. Neist kõige tuntumaks sai Johannes Uustal, kes oli Helmes kirikuõpetaja aastatel 1915—1945 ning keda kohalikud meenutavad seniajani suure lugupidamisega. Pärast Eesti lahkulöömist Venemaast õhutas ta siinseid talupoegi panema oma lapsi vastavatud Tõrva ühisgümnaasiumi ning andis seal ka ise usuõpetust.
Johannes Uustal oli kompromissitu rahvuslane. 1918. aastal teatas ta jõulujumalateenistusel: «Meil on Eesti Vabariik. Mina, Johannes Uustal, Helme koguduse õpetaja, siin enam saksakeelset jumalasõna ei kuuluta.» Seejärel pidas ta altari ees põlvitades esimese eestpalve Eesti ja tema vabaduse nimel võitleva kaitseväe eest.
Johannes Uustal algatas ka Helme kihelkonnas tõeliseks üldrahvalikuks kultuuriürituseks kujunenud lõikuspidude traditsiooni. Neist võttis alati osa tuhandeid inimesi ja neil lauldi luuletaja Hendrik Adamsoni sõnadele loodud laule. Traditsioon katkes pärast Eesti taasokupeerimist 1945. aasta suvel, mil õpetaja arreteeriti.
Väga aktiivselt võttis 1920.-1930. aastail kohalikust kultuurielust osa köster Karl Tuvike. Muu hulgas organiseeris ta Helme-Tõrva haridusseltsi segakoori, mis tegutses 1945. aastani. Siis arreteeriti ka tema.
Erakordselt huvitav pedagoog oli Madis Reisenbuk, kes pani aluse Tõrva ühisgümnaasiumile ja oli aastail 1920—1932 selle juhataja. Teda valiti korduvalt Tõrva alevi- ja linnavanemaks. Tema käe all rajasid õpilased kooli juurde õunaaia ning selle lähedusse vabaduse pargi.
Kõrghariduse sai Madis Reisenbuk enne Esimest maailmasõda Pariisis ning enne revolutsiooni õpetas ta prantsuse keelt Nižni-Novgorodi kadetikorpuses, kus tol ajal õppisid ülikute lapsed. Kui Eesti iseseisvus, pöördus ta tagasi kodumaale. Prantsusmaalt tõi ta lisaks armastusele prantsuse keele vastu kaasa aiandushuvi.
Tõrvasse Patküla maantee äärde rajas ta suure aia. Istikute hankimiseks ja vahetamiseks lõi ta sidemed maailma kõige kuulsamate sordiaretajate, kalifornialase Luther Burbanki ja venelase Ivan Mitšuriniga. Tema lesk Olga Reisenbuk näitas mulle kunagi uhkusega Mitšurini pühendusega teoseid, mille too oli oma abikaasale saatnud.
Tänu Madis Reisenbukile kujunes Tõrva 1930. aastate lõpuks rohelusse uppuvaks väikelinnaks, millest kavatseti välja ehitada Lõuna-Eesti suurim suvituskeskus.
Sädelev Mari Kull
Alatiseks jääb tõrvalaste mälestustesse aastatel 1923—1938 gümnaasiumis laulmist õpetanud Mari(e) Kull, kes tuli Tõrvasse Valga tütarlaste gümnaasiumist. Kirjanik Herta Laipaik meenutas teda nii: «Ei saa jätta kirjutamata Mari Kullist, ta oli Helmemaa grand old lady. Naine täis helisevat muusikat, ajaloo ilu ja hingeharidust. Ta sädeles. Ta lummas. Teda ümbritses imeline aura. Muusa ise oli üle ta hälli kummardanud.»
Mari Kull juhatas koore ning oli kohaliku naiskodukaitse ülem ja kodutütarde kasvataja. Aastal 1940 õnnestus tal Tõrvast minema pääseda, seetõttu rasked repressioonid teda ei puudutanud. Kui ajad muutusid, naasis ta kodulinna, kus hakkas juhatama kultuurimaja juures tegutsevaid koore.
Vähesed teavad, et just tänu Mari Kullile sai Voldemar Kuslapist tuntud laulja. Kuslap lõpetas Helme mehhaniseerimiskooli, ent isal polnud tema muusikaõpinguteks raha. Mari Kull organiseeris üliandekale noorukile Tõrva kultuurimaja juhataja koha ning hiljem finantseeris tema õpinguid Tartu muusikakoolis. Tallinna konservatooriumis suutis tõusev täht juba ise õpinguid jätkata.
Kindel koht Helme kihelkonna kultuuriloos on üle-eestilise nimega koorijuhil ja pedagoogil Jüri Hanssonil, kes töötas aastatel 1923—1950 Patküla algkoolis, vahepeal ka selle juhatajana. Tema juhitud kool oli nii mainekas, et linna ja ümbruse prominendid ning haritlased panid oma lapsed õppima just sinna, hoolimata sellest et pidid maksma õppemaksu.
Õpetajate leksikon ootab uuendamist
Jüri Hansson oli äärmiselt mitmekülgsete võimetega: ta komponeeris laule, kirjutas luuletusi ja laulis operettides. Minu isale õpetas ta Tõrva gümnaasiumis võimlemist. Peale kõige selle oli ta nimekas bibliofiil. Kahjuks põles tema rohkesti rariteete sisaldanud suur kogu sõja ajal ära.
Tõrva keskkooli tunti kuni aastani 1944 Tõrva ühisgümnaasiumina. Seal on õpetajana töötanud luuletaja Valmar Adams ja kunstnik Aleksander Promet. Ametis ei olnud nad seal siiski kuigi pikalt — mõlemad vaid ühe aasta.
Sõjajärgsetest pedagoogidest jätkasid senisel kõrgtasemel Veronika ja Juhan Viiret, kes olid juba enne 1940. aastat omandanud Tartu ülikoolis magistrikraadi. Esimene neist oli kunstiajaloolane ja teine oli spetsialiseerunud soome-ugri keeltele. Veronika Viiret oli Tõrvas ainuke vana kooli õpetaja, kellele anti Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus.
Võimlemisõpetajana tegutses Tõrvas aastail 1956—1983 tulemuslikult Ernst Pertel, kelle õpilased tõusid kergejõustikus Eesti paremiku hulka.
Veerandsada aastat õpetas Tõrva keskkoolis eesti keelt Aino Jakobson-Eerma, kelle õpetajastaažile lisandub paarkümmend aastat pedagoogitööd Patküla koolis, kus ta oli ka minu klassijuhataja. Sõjajärgsel keerulisel ajal püsida õpetajakohal 45 aastat on tõepoolest imetlusväärne saavutus.
38 aastat kogunes staaži kehalise kasvatuse õpetajal Eha Illisonil. Kogu oma töörohke elu pühendas siinsele koolile inglise ja saksa keele õpetaja Salme Käsper.
Üllatavalt stabiilne püsis õpetajaskond ka Patküla koolis, kus Aino Soots pidas oma tänuväärset ametit 44 aastat.
Kindlasti leidus eluaegseid kooliõpetajaid teisteski Helme kihelkonna koolides, kuid nende väljaselgitamine nõuaks põhjalikku eriuurimist.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et minu kodukihelkonnas Helmes on tegutsenud hulk õpetajaid, kes väärivad võtmist Eesti õpetajate leksikoni, mis tuleb niikuinii uuesti koostada. Heino Rannapi üllitatud leksikon on tendentslikult lünklik ja okupatsioonimeelne.
HELME KIHELKOND
Aastatel 1888—1920 kuulus kihelkond Viljandimaa koosseisu. 1870. aastail alanud rahvuslikus liikumises osalesid helmelased elavalt. 1870. aastail tekkinud Tõrva asula sai 1921. aastal aleviks ja 1927. aastal linnaks. Valga maakonna moodustamisel aastatel 1920-1921 jäid Kärstna ja Riidaja Viljandimaale, muud Helme vallad ühendati Valgamaaga.
Allikas: ENE