Saagu Loodi lehisepuistust tõeline vaatamisväärsus

Loodi mõisa asutas orduajal Hermann Tödwen. 1601. aastal oli see Rootsi maarevisjoni andmeil Odert Tödweni valduses. 1628. aastal oli uus omanik Maria Klodt lasknud ehitada uue mõisahoone praegusesse asupaika ning selle saksakeelne nimi oli Kersel. Oma teise nime Klorenhof sai mõis omanike Klodtide järgi, mugandudes ajapikku Loodiks.

VANA MÕIS jäi Maria Klodti tütardele kaasavaraks. 1679. aastal pärandati Loodi mõis Wilhelm ja Berend Bockile. 90 aastat hiljem, aastal 1768 oli mõis Berend Johann von Bocki omanduses. 1803. aastal sai uueks omanikuks Heinrich August von Bock (1771—1863).

Edaspidi jäigi mõis selle suguvõsa valdusesse, oli aga enamasti välja renditud. Mõisa viimane omanik oli Bernhard von Bock.

LOODI PÜSTMÄE oma suurepärase asendiga pälvis Bockide tähelepanu ajal, mil perekonnal tekkis idee rajada siia mõisakalmistu. Mõisakalmistute uurija Taavi Pae andmeil on seal olnud üheksa matust, esimene aastal 1791 ja viimane aastal 1903. Kuulsaim sinna maetud isik on aastatel 1872—1884 Liivimaa maamarssal olnud Heinrich (Anton Hermann Moritz Friedrich) von Bock (1818—1903).

Maamarssal oli kohaliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna (Ritterschaft) kõrgem ametnik Liivimaal. Tema ülesanne oli juhatada rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva.

HEINRICH AUGUST von Bock alustas Loodi mõisas metsa kultiveerimist ajal, kui ta polnud veel mõisa omanik. Esimesena rajati tema eestvõttel metsakultuur juba 1793. aastal.

Kunagise Loodi kõrtsi ja Sinialliku mägede vahel olev männik pandi kasvama 1809. ja 1810. aastal külvatud seemnest. Esimesed puud, mis Püstmäele 1802. aastal istutati, olid teadaolevalt seedermännid.

UMBES POOLE hektari suuruse lehisepuistu rajas omaaegse metsateadlase Bernhard Tuiskvere-Tiismanni andmeil 1820. aastal Heinrich August von Bock. Seeme pärines Saksamaalt Harzist ning see oli ilmselt korjatud kultiveeritud puudelt. Kasvupaik on siin väga viljakas ja lehistele hästi sobiv. Siinsed lehised annavad ka looduslikku järelkasvu.

1826. aastal istutati Looti ka hõbepaplit ning ilmselt teisigi puuliike. Need on praeguseks kõik hävinud.

RAJADES KALMISTU naabrusesse ja selle ümber euroopa lehise puistu, kujundasid von Bockid endale tõelise mälestuspuistu, mis on üle elanud nii mõndagi. Arvestades, et puistu on praegu heas seisundis, võib see siin püsida veel üsna kaua — euroopa lehise eluiga ulatub teatavasti 500 aastani.

NAGU ON näidanud mõisakalmistute uuringud, oli neisse algusest peale istutatud ka ilupuid ja -põõsaid. Rohkem on säilinud teateid meie tavalistest võõrpuudest.

Nii on kalmistutele istutatud palsami ja siberi nulgu, euroopa ja siberi lehist, harilikku sirelit, pihlenelat, kibuvitsa, harilikku ebajasmiini, tatari kuslapuud ning harilikku hobukastanit. Arvatavasti oli neid liike istutatud ka Loodi mõisa kalmistule. Tänapäevaks on kõik need kadunud, peale paari erandi.

TÄNU SIINSETELE oludele on säilinud üks meil metsistunud võõrliik, harilik pihlenelas. Pihlenelas on hästi levinud kogu kunagise lehiseraiesmiku ulatuses ning hõlmab praegu umbes kaht hektarit. See on teadaolevalt suurim pihlenela levikuala meie metsades.

Näha on, et liik on levinud juurevõsude abil, aga ka seemneliselt, esinedes üksikute väikeste kogumike või taimedena põhialast kaugemal.

Muid võõrliike 2005. aasta juulil eriti ei täheldatud, silma hakkasid üksikud punalehise kibuvitsa taimed.

MILLAL PIHLENELAS võidi siia istutada ehk kui kaua on ta siin püsinud?

Arvestades, et pihlenelas introdutseeriti meile ilmselt XVIII sajandi teisel poolel ning see pälvis oma suurepäraste, 15—30 sentimeetri suuruste püramiidjate valkjaskollaste õiepööriste tõttu suurt tähelepanu, võib siinne kasvukoht olla ligi 200 aastat vana.

Seega on populatsioon näidanud siin head vastupidavust ning hakanud paremate valgustingimuste tõttu pikkamööda oma leviala suurendama. Selle liigi levikut tuleb niitmise teel piirata, muidu hõlmab ta kogu metsaaluse, muutes liikumise lehisepuistus peaaegu võimatuks.

KIITA TULEB Paistu vallavanemat Ene Saart, et Püstmäe lehisepuistut on asutud keskkonnainvesteeringute keskuse toel rohkem tutvustama ja kalmistut korrastama. Tänu parklale on siin hea peatuda ning minna imetlema vanimat ja suurimat loodusmälestist, mida inimene on Eestis loonud.

Selle tähendus on märksa laiem: teadaolevalt ei ole sellest vanemat puistut meie lõunanaabritel Lätis ja Leedus ega põhja pool Soomeski. Loodame, et edaspidi leitakse raha ka teadusuuringuteks ning need aitavad puistu kujunemist paremini mõista ja tulevikku prognoosida.

SAAGU LOODI lehisepuistust tõeline vaatamisväärsus, nii et möödujad sellest suurepärasest võõrpuistust mööda ei kihutaks ning teeksid põliste puude all ühe meeldiva jalutuskäigu.