LEV KONOVALOV: poeet süveneb endasse ning leiab sealt oma südamelauludele sõnad ja rütmi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
76-aastane Lev Konovalov ütleb, et luuletamine on südame sund ning loomingu keskmes on autori enda mõtted ja tunded.
76-aastane Lev Konovalov ütleb, et luuletamine on südame sund ning loomingu keskmes on autori enda mõtted ja tunded. Foto: Elmo Riig

Lev Konovalov on luuletusi kirjutanud sellest ajast peale, kui ta ennast mäletab. Neist nii mõnigi ilmus tema õpingute ajal seinalehtedes — toona pidi igas koolis ja isegi igas klassis oma seinaleht olema.

Trükivalgust nägi Lev Konovalovi esimene luuletus 17. märtsil 1951, see oli pühendatud kangelaseks kuulutatud Oleg Koševoile. Ta õppis siis keskkooli lõpuklassis ning luuletus ilmus tollases venekeelses noortelehes «Stalinskaja Molodjož» («Stalinlik Noorus»). See ajaleht ja tema järglane «Molodjož Estonii» võtsid hiljemgi noormehe värsse vastu, avaldades neid oma kirjanduslehekülgedel.

Lev Konovalovi ilusaid värsse oli aga märgatud juba varem. Kirjanike liit kutsus teda koguni noorte autorite kokkutulekule. Esimene kutse saabus 1950. aasta oktoobris — kolmeks päevaks.

Ülikooli kaudu vene kirjanduse juurde

Kuigi Lev Konovalov oli algul mõelnud insenerikutsest, tundis ta Tartu ülikoolis vene filoloogiat õppides, et on sattunud just sinna, kuhu tema hing on ihaldanud. Tema õpinguid juhendasid tuntud pedagoogid Juri Lotman, Tatjana Murnikova ja Boriss Pravdin ning diplomitööd suunas Valmar Adams.

Mõistagi kirjutas ta luuletusi. Neid avaldasid ülikooli almanahh ja ka ajalehed. Ta oli ülikoolis vene kirjandusringi esimees.

1953. või 1954. aastal valmis Lev Konovalovil luuletus «Lunnõi tsvetok» («Kuulilleke»), mis ilmus 1955. aasta 9. detsembril. Sellest päevast alates muutus poeesiamaailma pürgiva noormehe elus nii mõndagi.

Noorte autorite kokkutulekut juhatanud Grigori Skulski nimetas seda luuletuseks, mis on kodanlikust ideoloogiast kantud. Ometi oli see üksnes romantiline mõtisklus kuuvalgel ööl.

Sellest peale, kui need kaks hirmast sõna «kodanlik ideoloogia» olid noorte autorite kokkutulekul selle luuletuse hinnanguks kõlanud ja pärast ka ajalehte kirja pandud, olid kõik väljaanded Konovalovi värssidele suletud, jäid suletuks koguni aastakümneteks.

Lev Konovalov on liigagi tagasihoidlik inimene. Kui öeldi ei, ei hakanud ta teist korda pakkuma.

«Tean, kui raske oli oma luuletustega mõnda väljaandesse pääseda,» ütles Ülo Alo Võsar. «Neil, kes vene keeles kirjutasid, polnud eestlastega võrreldes sugugi kergem.»

Värsse lõi Lev Konovalov sellest hoolimata, sest see nii-öeda haiguslik nähe ei möödu enne, kui read on paberil.

Astub näiteks mees mööda igapäevast teed ja ühtäkki tuleb pähe ilus stroof. Tihti pole aga kirjutusvahendit käepärast ning aega ja kohtagi pole, et read paberile torgata. Kui kõik tingimused on lõpuks olemas, on kaunis värss peast kadunud nagu pilveraas taevavõlvilt. Teinekord läheb kõik hästi: kõlksuv riim ei kao kuhugi ning ootab kannatlikult, mil poeedil on aega ja tahtmist maha istuda ja kogu luuletus valmis kirjutada.

Ilmunud on kolm luulekogu

Luulekogud hakkasid sellelt vene keeles kirjutavalt, kuid eesti keelt valdavalt viljandlaselt ilmuma siis, kui ta oli kohalike luuletajatega ühenduse leidnud.

Esimene, «Vetšernii snegopad» («Õhtune lumesadu») tuli välja 2001. aastal ja seda ilmestasid Aime Kärneri joonistused. Värsikogu esitlus Ugala saalis oli suursündmus nii siinsele vene kogukonnale, Viljandi kultuuriinimestele kui poeedile endale. Midagi tähendas juba see, et tegevuses olid näitlejad ja kokku oli tulnud poolteistsada inimest.

Järgmine luuleraamat «Vremena goda» («Aastaajad») nägi päevavalgust 2004. aastal ning kolmanda, «Solovjinoje ehho» (Ööbikulaulu kaja», illustreerinud Ugala kunstnik Eve Pukk) esitlus oli alles poolteist nädalat tagasi.

Seal tutvustas autorit ja tema loomingut Ülo Alo Võsar, kes on olnud üks kõigi kolme luuleraamatu toimetajatest ning toimetanud ka seitse Viljandi luuleklubi valimikku «Valguseoks». Neist kahes viimases leidub Lev Konovalovi loomingut eesti keelde tõlgituna.

«Need luuletused on vene klassika ja tänapäevase hea vene luule tasemel,» ütles Ülo Alo Võsar.

Värske luulekogus teise, pisut suurema osa moodustavad tõlked. Lev Konovalov on vene keelde pannud Rudolf Rimmeli, Velly Verevi, Minni Nurme, Päärn Hindi, Silvia Siigarti, Ülo Alo ja ka «Valguseoksa» kogudes avaldatud autorite töid.

«Tunnen, et need luuletused on minu omad, kuigi kõiki minu sõnu pole otseselt sees,» on need autorid tõlkijat kiitnud.

Lev Konovalov tänab omakorda neid, kes tema luulet on eestindanud.

Pühendatud Svetlanale

Venemaal leidub avarusi ja metsikuid mägesid, kuid on ka Puškini mäed, mis on üksnes vaimult kõrged. Umbes selline on meelevaldne tõlge Lev Konovalovi luuletuse «Puškini mäed» («Puškinskije gorõ») esimestest ridadest.

Selle luuletuse on ta pühendanud eesti keelt valdavale vene neiule, kes õpib kultuuriakadeemias ja kellega hea juhus teda tundideks vestlema on juhatanud.

Pole vist vene kirjanduse tundjat, keda poleks võlunud Aleksandr Puškini poeesia. Tema isik ja tegelaskujud on loonud üsna Eesti naabruses asuva Mihhailovskoje ja veel kahe mõisa ümber romantilise oreooli.

Noorukesele Tatjanale pühendatud lembevärsse teadsid ning ehk teavad praegugi vene ja isegi eesti noored peast.

Jäi küsimata, kuid küllap olid need Lev Konovalovilgi peas. Ju on tal palju muidki Puškini värsse veel meeles.

Igatahes sundis miski nüüd juba eakat poeeti mõtetes Puškini mägedele, kuigi ta pole kirjandusest endale nii tuttavasse Mihhailovskojesse ja Trigorskojesse ning loogelise Soroti jõe kaldale oma jalga saanud.

Poeetide mõtteteed on tavaliste inimeste omadega võrreldes teistsugused.

Tänusõnad Betti Alverilt

Puškiniga on seotud ka Lev Konovalovi kokkupuuted eesti kirjaniku Betti Alveri loominguga.

«Ma olin lausa vaimustuses, kui lugesin eesti keeles «Jevgeni Oneginit», mille Betti Alver oli tõlkinud,» sõnas Lev Konovalov kuuekümnendaid aastaid meenutades. «Tundsin, et loen Puškinit — need olid keel ja tema värsirütm. Puškinit ei suuda igaüks tabada.»

Tänutäheks valis ta värskest «Loomingust» poetessi luuletuse «Läbi lillede», tõlkis selle paari päevaga vene keelde ja läkitas «Loomingule». Sealt omakorda saadeti tõlge poetessile, et kuulda, mis tema asjast arvab. Nii sai Lev Konovalov ühel päeval Betti Alverilt kirja, millel oli kuupäev 11. juuli 1965.

«See mõjub nagu algupärane luuletus, mis on tõlkijale muidugi suureks kiituseks,» seisab kirjas. Järgneb soov, et ta loeks sellelt loojalt meelsasti veel midagi.

Betti Alver oli siis 59- ja Lev Konovalov 35-aastane.

Kui nad kord kohtusid ja vestlesid, oli Betti Alver öelnud, et oli noormeest ja tema loomingut tähele pannud juba tema ülikoolipäevil, kui ta Tartus kirjanike majas oma luulet oli lugenud.

Eriline hinnang poeet Lev Konovalovi loomingule on üle paarikümne viisistatud laulu, nende hulgas on ka koorilaule.

Murdlaine

Murdlaine möirgab, vahul keeb

ja vahus rannakive rammib.

Ta ulub, oigab... kõike teeb,

et murda maha kaldatammi.

Ning üha valjemaks läeb röök,

sünk hämarus on taeva varjand,

hulk vahulambukesi karjas

end vastu kive surnuks lööb.

Murdlaine möirgab, võitlust peab —

on hirmus mere tormitsükkel

ning purukskistud pilvetükke

siin keerleb lausa ümber pea.

Kuid asjatu on tuulte vaev,

peab vastu kivist laintemurdja.

Ei suuda torm siin teha kurja,

jääb mõttetuks ta pime raev.

Ent kaotust tasa teha tahtes

siin üha vihasemalt veel

murdlaine möirgab, vahul keeb.

Kirjutatud 1954. aastal, tõlkinud Viljar Kaarna-Ansko

Elulugu

Lev Konovalov on sündinud 1930. aastal Karjalas. Kui ta oli viisteist aastat vana, kolis viie lapsega pere Pärnusse, sest metsanduse eriharidusega isale pakuti pärast sõda seal erialast tööd.

Noormees lõpetas Pärnus keskkooli ja seejärel Tartu ülikooli vene filoloogina. Õpetajaameti leidis ta Viljandi noortekoloonias, kus ta õpetas 38 aastat poistele nii põhi- kui keskhariduse tasemel vene keelt ja kirjandust. Halva nägemise tõttu on ta juba hulk aastaid pensionil.

Luuletanud on Lev Konovalov kogu elu, kuid avalikkuse ette jõudis tema loomingut ta liigse tagasihoidlikkuse ja muudegi põhjuste tõttu suhteliselt harva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles