KALEPH JÕULU: tükk maad on väärt tükki taevast

Mitu rahvaluulepreemiat pälvinud mehe elukäik on olnud nii kirev, et sellest saaks kirjutada kopsaka raamatu. Kaleph Jõulu on olnud kooli- ja keelemees, suur rahvatantsuhuviline, kunstnik, lavastaja, pilli- ja laulumees...

Vaatamata sellele et pärast aastatetagust ränka õnnetust suudab ta liikuda ainult kepi või liikumisraami abil, tulvab temast rohkem elujõudu kui enamikust teistest inimestest.

Sajad abilised üle maa

15. novembril 1927 Raplas Jõulu pere kolmanda lapsena sündinud Kalephi töömehepõli algas juba põlvepikkuse poisikesena. Tema ülesanne oli ajada pere lehm hommikul kella kuueks Rapla kiriku juurde platsile, kust loomad edasi heinamaale läksid.

1979. aastal tuli Kaleph Jõulu elama ja töötama Vana-Võitu. Seal elab ta seniajani. Tänavu veebruaris võttis ta president Toomas Hendrik Ilveselt vastu parima rahvaluulekoguja auhinna.

Jõulu kasutas juhust ja pistis presidendile pihku ühe Viiratsi valla kuukirja numbri, milles on muu hulgas lugu «Oheliku Madise jõulunägemus».

«Selle on lõpus öeldud, et nüüd tuleb välismaalt üles otsida noori, kes on seal hariduse saanud ning kellele on Eestimaa armas ja kes siia tagasi tuleksid,» kõneleb Kaleph Jõulu ühel ilusal kevadhommikul oma laua ääres, mis upub paberitesse. «Ilves ongi just selline,» lisab ta.

Presidendi tunnustus on kahtlemata suur au, aga mehe silmad löövad eriti kirkalt särama siis, kui jutt pöördub nendele inimestele, kes on teda aidanud. Talle pole oluline mitte niivõrd tunnustus, kuivõrd just see, et meie minevik säiliks. Ta tõstab mütsuga lauale tellisepaksuse kaustiku, mis on tihedalt täis nimesid Eestist ja kaugemaltki.

«Teate, põhiliselt olen ma oma kirjasõpradega kokku saanud haiglates,» lausub Kaleph Jõulu muheldes. «Maarjamõisa haiglas kohtusin näiteks mulgiga, kes kõneles ehtsat Tarvastu murrakut. Millised ütlemised tal olid! Endal oli pool pead sidemetes, aga kõik töötas! Kuidas ta küll mind aitas!»

Jõulu lehitseb hellalt oma kontaktiraamatut, milles on tuhandeid aadresse.

«Kui isal läheb mõni päev mööda nii, et ta midagi ei kirjuta, siis peab selleks ikka väga mõjuv põhjus olema,» ütleb Kaleph Jõulu tütar Silva Jõulu.

«Mõni aeg tagasi oli isa haiglas,» meenutab tütar. «Tal kästi seal rahulikult lamada, aga asi lõppes sellega, et ta võlus varsti ära kogu haigla personali ja hakkas nende käest pärimuslugusid korjama.»

Jutukad mehed

Kaleph Jõulu tunnistab, et üllataval kombel on meeste käest kergem pärimust koguda kui naistelt.

«Mehed hakkavad tavaliselt ise jutustama, mõnikord küll üsna roppe lugusid,» muigab ta. «Ma kuulan neid siis ja küsin, kas nad on nõus, et ma nende jutu üles kirjutan.»

Kaleph Jõulu leiab, et ilma niisuguste lugudeta ei ole meie keel väärtuslik.

«Kui palju on jäänud kogumata! Õnneks võib rahvasuust midagi ikka veel leida,» sõnab ta.

Vanahärra näitab laual pakki seni läbi töötamata kirju, milles on nii laule kui lugusid. Paljud neist on pärit küladest, mis on nüüdseks kadunud.

«Sellest peab rääkima, kuhu need külad on jäänud ja miks neid enam pole,» läheb Jõulu maaelust kõneldes lausa põlema. «Enne valimisi kuulsin raadiost, et maaelu on tarvis üles ehitada. Jäin siis kuulama, mis edasi tuleb, aga ei tulnudki midagi. Küllap pole päevakorras. Aga mis siis veel peaks päevakorras olema? Vaadake eesti rahva ajalugu! Ainult võitlus, võitlus maa nimel, sellesama püha maa pärast!»

Kallid lapsed

Kaleph Jõulu on jaganud tarkust tuhandetele lastele paljudes koolides. Vana-Võidus oli ta õpetaja pensionäripõlveni. Pärast seda kutsuti ta Ahja kooli.

Ahjalt on mehel ainult helged mälestused. Ta meenutab seal korraldatud keelepäeva, kirmaskeid ja sedagi, kui ilusasti linnud koidu ajal laulsid.

«Tahan, et minu hauakivile kirjutataks setukeelne lause «Ti olõt kalli’ mullõ, mu latsõ’»,» ohkab Kaleph Jõulu heldinult. «Ma mõtlen sellega kõiki lapsi, keda ma olen kunagi õpetanud. Ma olen neid kõiki armastanud...»

Jõulu meenutab, kuidas mõni aeg tagasi käisid tal külas kunagised õpilased.

«Seal, kus teie praegu istute, oli üks poiss,» alustab ta. «Ta oli kooliajal paras väänik, oli ka tõsisemaid pahandusi. Ma ütlesin talle: «Tule siia! Ma armastan sind ka.» Ta ei saanud algul aru. Aga siis jäi ta kuidagi kõrvale vaatama ja viimaks ütles: «Õpetaja, te tahtsite meist kõigist kasvatada häid inimesi.»»

Vana pedagoogi silmad lähevad seda meelde tuletades niiskeks ja meie jutuajamisse sugeneb pikemat sorti paus.

«Ma olen olnud õpetaja ka koloonias,» lausub Jõulu mõne aja pärast ning rõhutab: «Igas inimeses on midagi head, me ei tohi ainult halba näha. Igal inimesel on oma lugu.»

Oma elutööks peab Kaleph Jõulu aga Laupa kooli Järvamaal.

«Me tegime selle ise korda. Nüüd on see väga tuntud ja ilus kool, ent omal ajal polnud seal isegi elektrit, töid parandasin petrooleumilambi valgel,» jutustab ta rõõmsameelselt.

Suur maailm väikses toas

Kaleph Jõulu tuba on tuubil täis raamatuid ja korralikult kokku köidetud ajalehti, seintel ripuvad vaibad ja maalid. Suure osa pisikesest ruumist võtab enda alla massiivne kartoteek, mis sisaldab 33 000 eri maade vanasõna.

«Siin ma oma muuseumitööd teengi,» lausub mees naeratades. «Paljud on imestanud, kuidas see ometi võimalik on.»

Oma allikatega suhtleb ta peamiselt telefonitsi või siis vana hea paberkirja teel. Mulle tundub, et sama suure lugupidamisega nagu kõikidesse oma tuhandetesse lastesse suhtub Kaleph Jõulu ka meie rahvapärimusse. Teisiti ei saakski.

«Kes oskaks veel paremini folkloori koguda kui õpetajad,» arvab mees, kes on ilma liialdamata kirja pannud tuhandeid lugusid.

«Sain just teada, et üks mu sõber on surnud. Kui palju ilusaid lugusid ta mulle saatis! Ja nüüd teda enam pole...» kõneleb ta ning lisab: «Vaadake, meil pole aega. Inimestele tuleb hoogu juurde anda. Ärgu häbenegu, jutustagu oma lugu ära.»

Kuulan Kaleph Jõulu energilist juttu ega saa unustada, et kunagi murdis ta jalgrattaga kukkudes selgroo ja jäi halvatuks. Hirmsa pingutuse hinnaga suutis ta ennast taas liikuma võidelda.

Suvel tõuseb Kaleph Jõulu juba koidu ajal. Ta võimleb ja läheb seejärel rõdule päikest tervitama. Siis istub ta töölaua taha ja päev võib alata.

Hindamatu töö

Ma ei tea, kas keegi oskab täpselt öelda, kui palju on Kaleph Jõulu oma elus pärimust kogunud. Milles seda üldse mõõta?

Eesti rahvaluule arhiivis on tema kaastöid üle 3300 lehekülje. Neile tuleks liita veel tekstid, mille ta on kirja pannud ning saatnud Eesti rahva muuseumile ja kirjandusmuuseumile.

«Käisin kord kirjandusmuuseumi keldrikorrusel ja mind üllatas väga, et minu tööd olid seal korralikult ära köidetud ja osa neist vitriinigi pandud.» Mees sirutab käed nii laiali kui võimalik, et näidata, kui pikk see vitriin on. «Ja kujutage ette, siis öeldakse mulle, et see on vaid osa minu töödest!»

Kõik tekstid on Jõulu üles tähendanud käsitsi. Ainuüksi möödunud aastal saatis ta rahvaluule arhiivile 231 lehekülge pajatusi külaelust ja ajaloost, naljandeid ja mitme ajastu populaarsemaid laule ning sisuka kaastöö kogumisvõistlusele «Lilled minu elus».

Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi teadur Eda Kalmre ütleb, et Kaleph Jõulu korralikult vormistatud kaastööd on muuseumis alati oodatud.

«Meile on ta kaastööd teinud üle viieteistkümne aasta,» räägib Kalmre. «Ta on hariduselt filoloog ning tänu sellele on tal väga hea ettekujutus sellest, mis folkloor õieti on.»

Kalmre toonitab, et Jõulu on eesti rahvaluule koguja selle sõna otseses tähenduses. «See pole kabinetiteadus. Kaleph Jõulul on anne leida üles huvitavaid inimesi ning ta paneb kõik kuuldu kirja. Ta vaatab maailma avatud silmadega.»

Mineviku kajad

Kaleph Jõulu eriline kiindumus on rahvaluule lühivormid: mõistatused, kõnekäänud ja vanasõnad. Eda Kalmre sõnul on aga eriti hinnatav tema kogutud ajalooline pärimus.

Me teame oma rahva ajaloost väga vähe, paarisaja aasta tagune minevik on juba päris sügaval peidus. Külad hävinevad ja inimesed muutuvad põrmuks, pärimus aga jääb.

Lõpetuseks loodan saada tollelt mineviku kajadega tegelevalt mehelt vastuse küsimusele, kas meie esivanemate elu oli tõepoolest nii raske, nagu me oleme harjunud mõtlema.

«Nende elu oli rahulik,» ütleb Kaleph Jõulu mõtlikult ja lihtsalt. «Sellist tempot ja kiirust, mis tänapäev on peale surunud, siis ei olnud.»

Kaleph Jõulu loodab peagi välja anda raamatu enda kogutud vanasõnadest. Ka selle loo pealkirjas on üks vanasõna, mis on vitaalsele ja soliidsele mehele väga südamelähedane: «Tükk maad on väärt tükki taevast».