Kirjanik aitab diskreetselt barjääre ületada

Kivirähk on tuntud naljamees ja palju nalja saab selleski raamatus. Ent nii nagu ikka selle autori puhul, pole nali eesmärk omaette. Nagu üks hea lasteraamat olema peab, on «Sirli, Siim ja saladused» ühtaegu vaimukas ja vahetu, aga ka sügavamate, end aegamisi avavate tagamaadega.

See on raamat unistustest laste ja täiskasvanute elus, võib isegi öelda, et kunstiliselt veenvas vormis esitatud võrdlev mänguteoreetiline uurimus.

Mängul kui teatavat tüüpi reeglipärastatud tegevusel (selle üks puhtamaid vorme on sport) on täiskasvanute maailmas arvatust sageli märksa suurem tähtsus. Väga hea näide on raamatus kirjeldatud Sirli ja Siimu tugitoolisportlasest isa, kelle unistusi on Kivirähk vaimukalt, kuid heatahtlikult pilanud.

Lastele on mäng nende loomulik seisund, mis ei vaja väliseid põhjendusi. Seevastu täiskasvanud peavad eneseõigustuseks ikka midagi välja mõtlema. See muudabki nende maailma teinekord laste omast tunduvalt lapsikumaks.

Isiklikud unistused

Meie unistused võivad olla mängulised, kuid nad on alati isiklikud. Näib, et suurte ideede ja lugude aeg on tõesti pöördumatult möödas. Meie ühiste kogemuste ja unistuste maailm killustub paratamatult ajapikku. Midagi üldist ja kõike ühendavat on tänapäeval aina raskem leida. Kuid loodus ei salli tühja kohta. Asemele tulevad meie isiklikud, tihtipeale saladuslooriga varjatud väikesed lood, millest vestab ka Kivirähki raamat.

Siin kohtuvad laste ja täiskasvanute unistuste maailm ning me näeme, et põhimõttelisi erinevusi nende vahel justkui polegi.

Kõik Kivirähki raamatu imelood leiavad aset rõhutatult argipäevases keskkonnas, kus kujutletu ja tõelisus lootusetult segunevad. See on argipäeva poeesia, mis annabki olemisele tegeliku mõtte. Vaid üks raamatu tegelastest, kuri kirjanik Lammas, elab maailmas, mis on rõhutatult reaalne, kuri ja kalk, ent ka tema on sunnitud end raamatu lõpu poole muutma.

Unistused, mis on muutunud metsikuks ja läinud omapäi rändama, on Kivirähkil väga ilus leid. Enamik suurtest ideedest on olnud algul samamoodi väiksed ja ohutud nagu Kivirähki siilipoiss, kuid on omandanud kasvades tohutud mõõtmed ning muutunud ümbritsevatele inimestele ohtlikuks.

Aga ka säärastel, vabajooksule sattunud ideedel on võimalus koju tagasi pöörduda, nii nagu teeb seda Kivirähki raamatu lehekülgedel toosama siilipoiss.

Hing kahe pooluse vahel

Miks me ikkagi peame oma unistusi saladuslooriga varjama? Toimub ju kunstiloomes pigem midagi vastupidist: sügavalt isiklik muutub üldiseks. Kunstnik justkui annab ennast ära, reedab oma kõige isiklikumad unistused.

Seetõttu polegi vist midagi imestada, kui paljudel võib tekkida soov astuda omaenda sisemaailma alalhoidmiseks otsustav samm tagasi, oma lapsepõlve ja noorusea unistuste juurde.

Nii toimib Kivirähki raamatu ema, kes elab oma koolipõlve pilveprintsesside keskel, aga ka näiteks Sirli ja Siimu kodumaja kojamees, kes on leidnud koha oma lapsepõlveunistuste veealuses maailmas, mis peaks olema tuttav paljudele, kelle lapsepõlvekangelane on olnud merepõhja uurija kapten Jacques-Ives Cousteau.

Ometi jääb kiuslik küsimus: miks just need pilveprintsessid ja teised kohati tüütuseni tuttavad tegelased?

Loss, printsessid, võlurid ja teised meile tuttavad stereotüüpsed muinasjutumaailma tegelased on oma olemuselt metafoorsed kujundid, mis aitavad muuta meie isiklikud unistused põhimõtteliselt jagatavaks. Nii saame soovi korral astuda kontakti teise inimese sisemaailmaga, muuta oma unistused talle mõistevaks. Seega üritame ühelt poolt kaitsta oma sisemaailma välise sekkumise eest, teisalt ootame võimalust sinna kedagi sisse lasta.

Pingest nende kahe pooluse vahel elab meie hing ning saab alguse ka suur osa kunstiloomingust.

RAAMAT

• Andrus Kivirähk

• «Sirli, Siim ja saladused»

• Kolmas trükk

• Varrak 2006. 192 lk.