KATRIN MÄNDMAA:aega saab juurde jagamis-, mitte liitmistehtega

Tõepoolest, kui korraga on vaja osta seitsme inimese toit, teeb see märkimisväärse koguse.

Praegu on Mändmaade kodust kaks last juba välja lennanud. Homme, emadepäeval ja Katrin Mändmaa 56. sünnipäeval, tulevad nad aga taas kokku.

Katrin Mändmaa leiab, et tegelikult ei ole tema see ema, keda teistele eeskujuks tuleks seada. «Lapsevanemate koosolekutel tuleb mulle alati nutt peale, kui kuulen, mida üks tõeline ema tegema peaks!»

Siiski on naise sõnul kõik tema viis last kasvanud töökateks, ausateks, hoolivateks ja abivalmis inimesteks. Nad ajavad oma asja südamega ning väärtustavad aega, loodust ja inimestevahelisi suhteid.

«Meie pere on eriline kas või selle pärast, et meie keskmine pikkus on 188 sentimeetrit ja jalanumber 43,» muigab Katrin Mändmaa. «Vajame rohkem kangast, nahka, seepi, pikemaid voodeid ning kõrgemaid toole ja laudu.»

Võttes arvesse seda energiat, mis suurtesse kehadesse mahub, on kõigil pereliikmetel korraga mitu rauda tules nii tööl kui vabal ajal.

Vahel haarab Katrin Mändmaad lootusetu jaamakorraldaja tunne, sest pereliikmed aina tulevad ja lähevad, kuid tihti on ka tema olnud see, keda pere teele saatma ja ootama on pidanud.

Poole aastaga koondnaiskonda

Katrin Mändmaa on oma ema sünnipäevakink — nad mõlemad on sündinud 14. mail. Viljandis Valuoja koolis ja hiljem 1. keskkoolis käies tegeles pikka kasvu neiu edukalt spordiga. Ta oli Eesti NSV noorte kergejõustiku koondvõistkonna liige.

Korvpalliga tegi neiu tutvust alles 18-aastaselt ülikoolis. «Kehakultuuri teaduskonda astudes ei osanud ma isegi palli põrgatada, jõulude ajal mängisin aga juba üleliidulistel võistlustel kõrgliigas!»

Tehniliselt tugevat korvpallurit temast siiski ei saanud. Ta nimetab end pigem töökaks kollektiivmängijaks, kes suutis jooksmise ja hüppamisega muud puudujäägid kompenseerida.

Eesti NSV koondnaiskonnas mängis Katrin Mändmaa kümme aastat, 1968—1978. Sellesse aega jäid nii ülikooli lõpetamine treeneri-pedagoogina, abiellumine kui kahe esimese lapse sünd.

Et peres peab olema palju lapsi, oli 1972. aastal abiellunud Katrin ja Raivo Mändmaale iseenesest mõistetav. Nad olid ka ise suurtes peredes kasvanud.

Naine jutustab, et kodulinna naastes oli ta elumere kõrglainel: oli palju soodsaid töö-, palga- ja eluasemepakkumisi. «Pealegi ütlesid vanaemad, et annab jumal lapse, annab ka leivakannika,» lausub ta muiates.

Ideaalse ema võrdkujuks peab Katrin Mändmaa oma ämma, kes on pühendanud kogu elu nelja lapse ja lapselaste kasvatamisele.

«Mulle tundus, et temale jäi enamasti andmise rõõm. Mina olen tahtnud oma elus rohkem vastu saada. Töö ja muu sehkendamine on olnud mulle nii eluks vajalike vahendite hankimine kui isekas eneseteostus.»

Katrin Mändmaa peres on laste kasvatamine olnud osa igapäevaelust, mitte tegevus omaette. Lapsed on kasvanud teadmises, et ema ei ole ainult koduteenija, vaid eelkõige vanem sõber ja nõuandja.

Lähedased aitasid tippsportlasena jätkata

Kui poeg Kristjan oli saanud aastaseks, jõudis noor ema nii heasse sportlikku vormi, et võttis uuesti sisse koha koondnaiskonnas. Sama kordus, kui teine laps Maarja oli pool aastat vana.

«Töötasin Valuoja koolis õpetajana ning sõitsin mitu aastat iga päev pärast tunde Viljandist Tartusse trenni ja sealt tagasi,» jutustab Katrin Mändmaa. Peaaegu igal nädalal käis ta suurvõistlustel Moskvas või mõnes teises suurlinnas.

Vanavanemad ja EKE Projektis arhitektina töötav mees tegid lastehoidmisgraafiku ning sättisid oma tööaja vajadusel öötundidessegi. «Kõik võtsid seda väga mõistlikult — koondises võistlemist peeti oluliseks.»

Treeningutest vabal ajal suutis noor naine kolm aastat ülikooli kaugõppes psühholoogiat õppida, kuid see eriala jäi tal lõpetamata.

Tippspordist astus Katrin Mändmaa kõrvale 28-aastasena. Selleks ajaks oli ta tööle läinud äsja ehitatud Jakobsoni kooli. Kuuepäevase töönädala ja 42-tunnise nädalakoormusega polnud kerge toime tulla, sest lapsed olid tihti haiged ning neile oli raske hoidjat leida.

Süütunne lastest eemal oleku pärast ei ole Katrin Mändmaale võõras. «Kogu aeg oled süüdi, alates sellest, et lähed tööle, kui laps on alles väga väike.»

1984. aastal, kui perre olid sündinud Monika ja Sten-Mark, läks Katrin Mändmaa tööle kultuurikooli. See oli lastekasvatamise seisukohalt parema õppekorraldusega. Samal ajal töötas ta veel Väikemõisa väikelastekodus kasvatajana ning oli vabatahtlikuna üldhariduskoolis korvpallitreener. Ta oli korvpalliklubi Viljandi Sako asutajaliige ja esimene president ning tegutses lauakohtunikuna.

Kui tekkis kultuurikolledž, kandideeris Mändmaa selle õppeosakonna juhatajaks ning osutus valituks.

Tegelikult keerles elu ümber laste

Tihedale ühiskondlikule tegutsemisele vaatamata oli Mändmaade elu korraldatud ikka eelkõige laste huvisid ja heaolu silmas pidades.

«Kui Paalalinna kahetoalise korteri saime, sisustasime seal ühe toa kohe lastele. Mõtlesime: selleks, et lapsed meid ei segaks, teeme kõik, et neil omaette hea oleks!»

Nii valmiski lastetuba, kus olid kiiged, redelid, köied, matid ja kastid, millest võis hetkega ehitada maja või bussi. Seinal rippus suur paberirull, millest sai joonistamiseks sobiva suurusega tüki rebida. Varutud oli raamatuid, arendavaid mänguasju ja väljas sportimise vahendeid.

«Reisil käies oli meil samuti alati esimene mõte lastele midagi huvitavat näidata, et nad rahule jääksid,» jätkab Katrin Mändmaa. Automatkadel on käidud kõikjal Eestis ning Lätis, Leedus, Karjalas, ümber Laadoga järve ja Euroopaski.

Reisimislust seob pere tänini ning reisimuljete õhtutest on neil saanud kena traditsioon.

Laste arvu suurenedes tuli perel loomulikult nii auto, korter kui paljud muud asjad suuremate vastu vahetada. «Tänu abikaasale on meil alati pidev sissetulek olnud. Me oleme elanud küll lihtsalt, kuid puudust pole kannatanud,» hindab Katrin Mändmaa oma arhitektist meest.

Vabatahtlik töö viis volikokku

1991. aastal, kui Mändmaade perre lisandus pesamuna Sven-Erik ja sündis teist korda Eesti Vabariik, aitas Katrin Mändmaa ellu kutsuda ka Viljandimaa Lasterikaste Perede Ühenduse. Selle esimees oli ta seitse aastat.

Organisatsiooni eesmärk oli lisaks nõustamisele, koolitamisele, majanduslikule toetamisele ja meelelahutamisele suurte perede huvide kaitsmine seaduste väljatöötamisel. Sellekski tegevuseks tuli Katrin Mändmaal sageli oma pere arvelt aega näpata. Tema lapsed eelistasid ühingu üritustele oma vanavanemate aias mängida ning suvekodus või Põlvamaal sugulaste juures käia.

Lasterikaste perede esindajana valiti Katrin Mändmaa 1993. aastal Viljandi volikokku. Järgmisel aastal tuli tal juhtima asuda haridus- ja kultuuriametit.

Algus oli raske. Amet oli võõras ja juhataja tööpäevad venisid tihti 12-tunniseks.

Et peret säästa, läks ema õhtuti koos lastega magama, kuid tõusis öösiti kell kolm, et määrusi ja eelnõusid lugeda. «Sageli vahetasin kohad abikaasaga, kes öösel kella kolmeni projekteeris, et perele lisaraha hankida.»

Praegu saab Katrin Mändmaa hakkama juba 10-tunniste tööpäevadega. Ta rõhutab, et pingelise töö- ja pereelu ühitamine on saanud võimalikuks tänu kindlale planeerimisele ja energia jaotamisele.

«Aega saab juurde jagamis-, mitte liitmistehtega,» lausub ta. «Suure pere elu korraldamine sarnaneb igasuguse muu juhtimisega. Ka perel on vaja põhimäärust, struktuuri, arengu- ja tegevuskava, tasakaalustatud eelarvet, koolitusi ja meelelahutust. Teisisõnu: tuleb planeerida ka pealtnäha kõige lihtsamaid asju ning arvestada sellega, et kõik ei pruugi õnnestuda.»

Suure pere ema tõdeb, et kõik tema tehtu ei pruugi olla ainuõige. Selle võrra suurem on tema rõõm, kui lapsed tahavad ka täiskasvanuna vanematega kokku saada.

«Minu ema ütles ikka: «Sinu tulek on kui päikesetõus!» Ma olen tahtnud olla seda ütlust väärt. Sama võiksin öelda ka oma laste kohta. Millal maksan memme vaeva? Ehk lastelastele.»

ARVAMUS

Raivo Mändmaa,
abikaasa

Iseloomujooned, mis Katrini juures välja võiks tuua, on püsivus, usinus ja kohusetunne. Sellega, et ta palju kodust ära on, oleme algusest peale harjunud — ta mängis ju palli ja oli palju laagrites. Tööle pühendumine on meil olnud elustiil, ka minu tööpäevad on olnud 16-tunnised.

MINU EMAST

Minu EMA on väga tore, ta on kogu aeg rõõmus. Ja hoolitseb minu eest ka. Ta õpetab mind kogu aeg ja kontrollib, kas kooliks on kõik valmis. Vahepeal juhtub tal äpardusi ja vahel häid asju ka. Ta käib minuga ujumas. Ta on väga naljakas.

Kuid tal on liiga palju tööd ja ta on vähe kodus. Kodus on tal jälle palju tööd ja lisaks hoolitseb ta ka vanaema eest ning puhkepäeviti maakodu eest. Mu EMA on väga hea.

Sven-Erik Mändmaa 2000. aastal kirjutatud kirjand.

LAPSED

1973. aastal sündinud Kristjan on graafik, Eesti Kunstiakadeemia meediateaduskonna graafilise disaini õppetooli erakorraline dotsent. 3-aastase poja ja 1,5-aastase tütre isa.

1974. aastal sündinud Maarja on Sotsiaalministeeriumi kantsler.

1981. aastal sündinud Monika on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna üliõpilane, 11-kuuse poja ema.

1983. aastal sündinud Sten-Mark on Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonna üliõpilane.

1991. aastal sündinud Sven-Erik on Viljandi Valuoja Põhikooli IX klassi õpilane.

Allikas: Katrin Mändmaa