Kõikehõlmav loodus valitseb kogu kunstniku loomingut

Merike Põld elab oma kodutalus Paistus neljandat põlve. Kunstiannet on selles peres ikka naisliini pidi edasi antud. Kas kunsti tehakse talupidmise kõrvalt või peetakse talu kunsti kõrvalt, sellele pole täpset vastust, sest kummatagi neist ei kujuta Merike oma elu ette.

Joonistanud terve elu

Merike on joonistanud terve elu ja pole kunagi tahtnud kellekski muuks kui kunstnikuks saada. Kunstnikust ema Silvi kõrval jõudis ta ilu taotluseni ja sattus vaimustusse klassikutest ammu enne seda, kui algasid ametlikud kunstiõpingud Tartu Kunstikoolis Raimo Saare maaliklassis. Enesetäiendusega on Merike visa inimesena aina edasi tegelnud. Silmapaistvamatest õpetajatest nimetab ta Artur Ruuserit.

Maalimise kõrvalt tegeleb Merike Põld käsitöö, iluaianduse, fotograafia ja muusikaga. «Ma ei ole muusikat õppinud rohkem kui keskkoolis, olen selline külapillimees,» ütleb ta silmade särades.

Koduaed kui muinasjutt

Andekas inimene on mitmekülgne: tema koduaed on nagu muinasjutt ning ta oskab kõiki võimalikke ja võimatuid talutöid teha. Kõige olulisem on talle praegu viieaastane tütar Karoliine, kes loomulikult ka kogu aeg joonistab.

Viljandi kultuurimajas oli eelmise aasta lõpul näitus «Kolm põlve ja korraga», kus väljas nii Silvi, Merikese kui Karoliine Põllu tööd.

«Ka mu vanaema oli hea käega,» lisab Merike. Oma esivanematest võib ta jutustada lõputult, Saaremaalt tulnud vanavanaisast alates. «Minus on segunenud saare ja mulgi veri,» on ta oma päritolu üle uhke. Sellepärast armastab ta ka merd, mida on nii palju maalinud. Meri on tänaseni kunstniku peateema.

Iga-aastasel rahvusvahelisel järvenäitusel Põlvas sai Merike Põld mullu oma loodusteemaliste kompositsioonide «Eurokoobas» ja «Tormilind» eest preemia.

Peidetud ilu

Kunstnik köidab oma oskusega kujutada igasugust loodust, ka kõige tavalisemat ja kodust maastikku nii, et vaataja lihtsalt jääb pildi ette lummatuna seisma. Tema töödes on peale silmanähtava justkui mingi peidetud ilu. Kuigi Merike ennast ise realistiks nimetab, on ta tööd muinasjutuliselt lummavad.

«See on minu oma porilomp!» tutvustas Merike Põld Põlvas näituse avamisel ühte akvarelli. Uhkelt. Naerdes. Omanikutundega. Tööst hoovab tugevat harmooniat, hingerahu ja tasakaalu.

Lähedased sõbrannad

Tütar Merike ja ema Silvi on lähedased sõbrannad ja kolleegid, nende samad huvid, kirg looduse ja maalimise vastu, aga ka ühised kannatused on teinud neid tugevaks. Mõlemad naised on ka täiesti teadlikud sellest, et niisugune sõprus ema ja tütre vahel pole sugugi tavaline nähtus.

«Lapsena ma vaatasin, kuidas ema töötas, ja mõtlesin endamisi, kas mina üldse kunagi oskan niimoodi maalida,» meenutab Merike. Tänaseks on rollid vahetunud, tütar arvustab juba ema, kuid sõprus on ikka samasuguseks jäänud ja liialdamata võib ütelda, et nad on teineteise tugevus.

«Ma olin ju Merikese sünni juures ja sealtpeale me olemegi nii hästi läbi saanud!» kiidab Silvi.

Pärast Tartu Kunstikooli lõpetamist sai Merike olla emaga kaheksa aastat ka kolleeg Leolas. Kahekesi koos valmistasid nad tellimustöödena õnnitluskaarte, aukirju, pilte — kõike, mida telliti. Kui Leola kadus, tegutsesid nad edasi omal käel.

Ema ja tütar unistavad kunstitalu loomisest, kus endisest laudast saaks suur ateljee, kus ka kõige mastaapsema maali piisava kauguse pealt imetlemiseks oleks ruumi küllalt. Maalilaagrite korraldamise kogemus on Põldudel juba olemas: 2003. aastal oli nende talus üks selline.

Tugevad sidemed

Peale ema on Merike tugevalt seotud kogu oma perekonnaga. Isast ja vanaisast jutustab ta nii hingestatult ja elavalt, nagu oleksid nad ikka veel elus ja tema kõrval. Merikese mitterealistlik maal «Teekond tagasi» on maalitud vanaisa jutustuse järgi. Ta tuli tagasi läbi surmatunneli, olles juba käinud sealpoolsuses ja kohtunud ees ootavate lähedastega. «Miks te mind tagasi kutsusite, mul oli seal nii hea,» rääkis üle 85-aastane paljunäinud mees. Ta elas veel paar nädalat, aga kui valmis Merikese vanaisale pühendatud maal, vaatas vanaisa seda juba vaimusilmadega.

Praegusel Põlva-näitusel on väljas Merike Põllu uued tööd: pastell- ja akvarelltehnikas kaunid looduspildid, ka inimesed, ärapööratud pilguga naisaktid ja tantsijanna ning eemalduv ratsanik, on kujutatud looduse osana. Loodus on kõikehõlmav ja valitseb kogu Merikese loomingut.

NÄITUSED

Merike Põllu esimene suurem näitus oli 1983. aastal koos emaga Leola saalis. Isikunäitused on olnud Tartus Illegaardi galeriis, Abjas, Holstre kultuurikeskuses, Põlvas, Viljandis ja Paistu rahvamajas.

Liskas sellele on tema tööd olnud neli korda väljas Põlvas rahvusvahelisel järvenäitusel ja paljudel teistel ühisnäitustel.

Allikas: Merike Põld