Evald Oldekop on üks omanäolisemaid Eestist pärit loodusteadlasi ja mõtlejaid. Äärmiselt tagasihoidliku inimesena, kes veetis oma nooruse kõige produktiivsemad aastad väljaspool Eestit, on ta siin peaaegu tundmatu.
Oldekop otsis teaduse ja usu seaduspärasusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähe on eestlasi, kes võiksid uhkeldada omanimelise valemiga, kuid hüdroloogia tunneb just Oldekopi valemi nime all matemaatiliselt väljendatud seaduspärasust, mis seob aurustumise protsessi jõgede valgalalt sademete ja konkreetse geograafilise piirkonna maksimaalse auruvusega.
Selle küllaltki olulise üldistatud avastuseni jõudis Oldekop juba üliõpilaspõlves. Küpsemas eas tegeles ta probleemidega, mis puudutavad teaduse ja religiooni ning laiemas mõttes materialismi ja idealismi vahekorda. Et üks tema tolle perioodi olulisemaid raamatuid oli kirjutatud saksa keeles, on teda ekslikult ka baltisakslaseks peetud.
1980. aastatel hakkasid tema isikule ja elutööle suuremat tähelepanu pöörama Tartu Ülikooli teoreetilise bioloogia ringiga seotud inimesed (eelkõige Kalevi Kull ja Urmas Sutrop), kes taasavastasid Evald Oldekopi tähtsuse ühe omanäolisema neovitalismi esindajana bioloogias.
Ilmnes, et meil Eestiski on tegutsenud mõtleja, kes püüdis revideerida valitsevate maailmavaateliste süsteemide põhiseisukohti ning näha loodust ja loodut terviklikuma pilguga, kui sageli üksikasjadele liigselt keskendunud mehhanitsistliku vaatega loodusteadlased.
Et läinud aasta detsembris möödus 120 aastat Evald Oldekopi (1885—1952) sünnist, siis oleks ilmselt mõistlik vaadata tagasi selle mehe elutööle, tema tegemistest väljaspool teadussfääri me väga palju ei teagi.
Evald Oldekop sündis 8. detsembril 1885 Tallinnas rätsepmeistri perekonnas. Tema vennast Hans Oldekopist sirgus ajaloolane, üks Akadeemilise Ajaloo Seltsi asutajaid, kes lahkus meie seast juba 1924. aastal.
Keskkoolihariduse omandas Evald Oldekop tolleaegses mainekas Nikolai Gümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium), mille lõpetas 1903. aastal. Seejärel töötas aasta koduõpetajana, et asuda õppima Tartu Ülikooli keemiateaduskonda, kuid juba 1906. aastal siirdus ta tudeerima Saksamaale (Müncheni ja Leipzigi ülikoolidesse).
1908. aastal pöördus Evald Oldekop tagasi kodumaale ning astus uuesti matemaatika-loodusteaduskonda, mille lõpetas 1911. aastal. Ühe oma olulisematest teadusavastustest (omanimelise valemiga kirjeldatud seaduspärasuse) tegi ta juba üliõpilaspõlves. Sel teemal kirjutatud teadustöö avaldati Tartu Ülikooli Meteoroloogiaobservatooriumi üliõpilastööde kogumikus 1911. aastal.
Aasta pärast Tartu Ülikooli lõpetamist siirdus Evald Oldekop Taškenti Turkestani hüdrometeoroloogiaosakonna teenistusse, kuhu jäi kuni 1921. aastani, mil opteerus tagasi Eestisse ning asus Nõmmele elama.
Uurimisobjekt — Kesk-Aasia jõed
Turkestanis veedetud aastad olid eriti olulised just Oldekopi hüdroloogiliste uurimuste seisukohalt. Neil aastatel kirjutas ta palju uurimusi, mis puudutasid Kesk-Aasia jõgede hüdroloogilist režiimi ning teisi hüdroloogia ja meteoroloogiaga lähedalt seotud küsimusi.
Turkestanis haigestus Oldekop malaariasse ja hiljem taas Eestis elades kimbutas teda pidevalt tuberkuloos. 1922—1926 töötas ta füüsikaõpetajana tütarlaste gümnaasiumis, kuid pidi seejärel tervise huvides siirduma ühte Saksamaa sanatooriumisse.
See oli periood, mil Olde-koppi hakkasid üha enam huvitama küsimused teaduse ja usu vahekorrast ning eelmise sajandi vahetuse paiku järjest valdavamaks saanud materialistliku maailmapildi ümbervaatamisest.
1925. aastal avaldas ta oma ainukese eestikeelse raamatukese (Oldekopi teadustööd olid avaldatud kas vene või saksa keeles) «Võhiku mõtted imetegude, usudogmade ja liberaalse usuteaduse kohta». Tema tolle perioodi peateoseks tuleb aga pidada saksakeelset raamatut «Über das hierarchische Prinzip in der Natur und seine Beziehungen zum Mecha-nismus-Vitalismus-Problem», mis ilmus Tallinnas mainekalt Wassermanni kirjastuselt 1930. aastal ning tõlgiti paar aastat hiljem (1933) prantsuse keelde.
Elav ja elutu loodus
Oma raamatus väidab Oldekop, et nii elusorganismide kui elutu looduse nähtuste toimimise tingib see, et nad on oma olemuselt funktsionaalsed terviksüsteemid (entelehhiad), mis on omakorda üles ehitatud hierarhiliste süsteemidena. Seetõttu arenevadki organismid mis tahes häiritustest sõltumatult ikkagi terviklikuks ning taastavad teatud juhtudel, näiteks jäsemete ja organite regeneratsioon, oma terviklikkuse lausa müstilisena näival moel.
Uudne on ka see, et Oldekopi käsitluse järgi puudub väga selge piir elava ja elutu looduse vahel. Veidi lihtsustatult võib öelda, et Oldekopi järgi saab organisme analüüsida nii mehaanilise kui tervikliku (holistliku) maailmapildi valguses. Need paradigmad üksnes täiendavad teineteist. Säärased vaated said bioloogias laiemalt tuntuks alles 1960. aastatel Ludwig von Bertalanffy tööde abil.
Teadlase ja sügava mõtlejana elas Evald Oldekop üsna tagasitõmbunult ega püüdnud väga sekkuda ühiskonnaellu, kuid paaril korral tegi ta seda siiski. Nii näiteks saatis ta 1923. aastal «Postimehele» kirja, milles pakkus Eesti Riigivapile ahelaist rebitud käevarre motiivi, mis pidi viitama Kalevipoja vabanemisele kalju kütkeist.
Niisamuti võttis ta sügavalt religioosse inimesena 1930. aastate lõpul sõna Jaani kiriku lammutamise mõtete vastu, mis olid tekkinud Vabaduse väljaku rekonstrueerimise kavade tõttu. Nagu teame, ei ole need plaanid tänaseni realiseerunud.
Sõjajärgsel ajal töötas Evald Oldekop Eesti NSV Hüdrometeoroloogia Valitsuses ja Ehituse Instituudis teaduri ja hüdrotehnika sektori juhatajana.
Evald Oldekop suri Tallinnas 13. märtsil 1952 ning on maetud Rahumäe kalmistule. Eesti loodusteadlaste-bioloogide eestvõttel paigaldati 20 aasta eest tema hauale monumentaalne hauakivi, mida kaunistab tuntud Oldekopi valem. Kuid tema tegelik suurus ja olulisus alles ootavad avamist.
Evald Oldekop
1885—1952
Loodusteadlane ja mõtleja, kes sündis ja suri Tallinnas. Õppis Tartu, Müncheni ja Leipzigi ülikoolis.
Ühe oma olulisema teadusavastuse (omanimelise valemiga kirjeldatud hüdrometeoroloogiaalase seaduspärasuse) tegi ta juba üliõpilaspõlves. Oldekopi teadustöö avaldati Tartu Ülikooli Meteoroloogiaobservatooriumi üliõpilastööde kogumikus 1911. aastal.
Töötas aastatel 1912—1921 Turkestanis.
Sõjajärgsel ajal töötas Evald Oldekop Eesti NSV Hüdrometeoroloogia Valitsuses ning Ehituse Instituudis teaduri ja hüdrotehnika sektori juhatajana.